Peatoimetaja Marti Aavik: teeme Postimeest mitte iseendale, vaid Eestile mõeldes

Marti Aavik FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Postimehe esimene teretamine – «Terre, armas Eesti rahvas!» – nägi ilmavalgust viiendamal jaanikuu päeval 164 aastat tagasi ja kandus äratava sõnumina üle maa.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Alguse said suured ettevõtmised, mida praegugi eestlastena oma hinges kanname, edasi teeme ja lastele nii kodus kui ka koolis õpetame. Eesti on ime!

Eesti ajalugu, ka ajakirjanduse lugu selle sees on haruline ja selliste katkestustega, millest edasi oleks hoopis lihtsam olnud kujutleda selle maa ja rahva hääbumist. Ometi on ikka ja jälle tõustud, elatud, kasvatud, õitsetud.

Ajaloolased nimetavad Tartu renessansiks ülemöödunud aastasaja päris lõpus alanud uut indu, milles Jaan Tõnissonil, toonasel Postimehe peatoimetajal oli suur roll. Loeme imetlusega, millise siira tahtega kirjutati majanduse mõtteviiside uuendamisest, haridusest jpm. Mõtleme austusega, millise õigusteadlasele omase süsteemsuse ja mulgi talu juurikast võrsunud järjekindlusega seisis Jaan Tõnisson meie rahva väärikuse eest.

Uskuge või mitte, aga oma südame Postimehe ajaloo külge haakimine on midagi, mis postimehelastega tõesti juhtub. Sellest muidugi ei räägita iga päev, ei tihata olla pateetilised. Ometi on nii, et ettekujutus eelkäijate olemusest kandub meis edasi, on meile Postimehes päriselt tähtis.

Postimees on olnud oma rahvaga koos. Eesti on väga väike maa. Kui tahame edasi jõuda, siis pole meil raisata õigupoolest midagi. Eriti väärtuslik vara on aga seejuures helgeimad pead. Kui suurtel rahvastel on mõne keerukagi valdkonnaga tegelejaid sadu ja tuhandeid, siis meil õige napilt. See seab erilise rahvusliku kohustuse kõigile, kes mõnd tarvilikku asja teistest paremini tunnevad.

03.06.2021 05.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto