ARVUSTUS ⟩ Film naistest, kes jäävad sõtta

«Naised rindejoonel». Aastaid kestnud sõjas Ida-Euroopas kaitsevad oma kodumaad ­Ukraina naised. FOTO: Filmikaader

Üks kogenud taanlasest filmitoimetaja ütles, et ta ei käi ise kunagi võtetel. Ta vaatab materjali montaažis ja lähtub sellest, mis mõjub, töötab. Teda ei huvita, kui higise ja ohtliku teekonna on operaator ja režissöör võtetel läbi teinud, et üht või teist kaadrit kätte saada. Kui sellele ei ole filmis kohta, jätab ta selle igasuguse sentimendita kõrvale, nutku režissöör kõrval kui tahes kuumi kahetsuspisaraid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ivar Heinmaa just kinodesse jõudnud ja koroona tõttu pikalt esilinastamist oodanud aus ja valus dokumentaalfilm «Naised rindejoonel» mõjus mulle isiklikumalt kui nii mõnedki muud filmid. 2015. aasta kevadel olin kümmekond päeva Ukraina sõjapiirkonnas ja võtsin üles materjali oma dokile, mis sai nimeks «Ukraina fragmendid». Filmifragmente, aga ka tapetud Ukraina sõdurite identifitseerimist ootavaid jäänuseid pidasin pealkirjaga silmas.

Oluline film ja väärtuslikud kaadrid

Vaatasin Ivari filmi esmalt kinos ja siis arvutist. Helistasin Ivarile ja uurisin asjade kohta filmi taga. Sain teada, et filmi võtted jäid peamiselt vahemikku 2016–2019. Ent filmis on oluline episood, mis filmitud separatistide kontrolli all olevas Nikišino külas 2015. aasta septembris – ilmselt enne, kui küpses mõte teha film naistest, kes Ukraina rindel Vene agressorite vastu sõdivad. 2015. aastal tegi Ivar seal lugusid YLE-le.

Siis veel pääsesid ajakirjanikud uutesse «rahvavabariikidesse», hiljem enam mitte. Filmile annab seal saadud materjal olulise perspektiivi – annab näo separatistile, kes kinnitab, et nende tank liigub aeglaselt, aga kindlalt Lvovi suunas ja jõuab ühel päeval sinna. Vähemalt 2021. aasta kevadeks ei ole see tank sinna jõudnud ja ma usun, et ei jõua kunagi. Minu jaoks on oluline ka vaade selle mehe silmadesse. Need on hägused, tõe tajumise võime kaotanud inimese silmad.

Hiljem, juba filmi «Naised rindejoonel» tehes, püüdis Ivar korduvalt uuesti Donetski ja Luganski «rahvavabariikidesse» filmima pääseda. Võtmeisikuteks sinna pääsemisel olid nende «vabariikide» meediakuvandi kujundamisel agarasti tegutsevad soomlased Johan Bäckman ja Janus Putkonen, mitte vähem häguste silmade ja ilmselt ka häguse südametunnistusega mehed. Vaatamata kõigile püüdlustele Ivarit rohkem sinna filmima ei lubatud.

08.06.2021 10.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto