N, 2.02.2023

Suur jalgpall endiselt Eestita

Postimees
Suur jalgpall endiselt Eestita
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Jalgpalli finaalturniiridel osalemine on raske, aga mitte võimatu
  • Finaalturniiridele pole pääsenud ka suured jalgpallimaad
  • Balti karika võitmine on hea sissejuhatus Eesti edasistele võimalustele

Pääs nii MMi kui ka EMi jalgpalliturniirile on keeruline, kuid Eesti peab pingutama selle nimel.

Tugitoolisportlaste pidupäevad on üle pika aja jälle käes. Eile Roomas avalöögi saanud jalgpalli Euroopa meistrivõistlused kestavad täpselt kuu aega, siis jääb vaevalt paar nädalat pausi ning algavad Tokyo olümpiamängud. Kaks järgmist kuud on sisustatud ja vahepeal saabki veidi ka hinge tõmmata.

Kui üldiselt elab spordisõber kaasa peamiselt omadele, siis jalgpalliga on asjalood natuke teistsugused. Selle spordiala suurturniire jälgitakse üle maailma sõltumata sellest, kas oma riigi koondis lööb kaasa või mitte. Sama on ka Eestis, kus rahvusringhääling näitab kuu aega järjest 24 võõra koondise madistamist.

Keda sport ei huvita, kirtsutavad augusti keskpaigani nina, et midagi muud sealt telekast ei tulegi, kuid ajalooliselt on teada, et spordi suurvõistluste vaatajaid jätkub.

Eesti jalgpallijuht Aivar Pohlak unistas 1990. aastate alguses peatsest maailmameistrivõistlustele jõudmisest. Juhtunud seda pole, ning Eesti pole Vana Maailma esinduslikemale jõuproovile pääsenud ka pärast seda, kui osalejate ringi laiendati 24ni.

Ühelt poolt näitab see, et meie areng pole kulgenud soovitud kiirusega, teisalt kindlasti ka rahvusvahelise jalgpalli kõrget taset ja suurt konkurentsi. Pole võimalik tulla kauboiühiskonna jõmmi kombel ja uks lihtsalt jalaga lahti lüüa.

Et marjamaale pääsemine pole lihtne, näitab seegi, et ka hetkelisse mõõna sattuvad jalgpalli suurriigid võivad end leida suurturniiri pealtvaataja rollist. Näiteks Holland, mis on geograafiliselt väike, aga jalgpallis suur, ei suutnud end mängida 2016. aasta EMile ega 2018. aasta MMile.

On üsna kindel, et Häberli seab järgmiseks sihiks pääsu 2024. aasta EMile. Ülesanne on endiselt üliraske, kuid unistama ja töötama peab edasi. Eesti koondise teekonda on põnev jälgida.

Kui võrdlustega lähemale tulla, siis Läti on suurturniiridele pääsenud korra – 2004. aasta EMile. Leedu mitte kordagi, Valgevene, mille esindustiim tuli 1980. aastail korra ka NSV Liidu meistriks, samuti mitte kordagi.

Soome proovis ja proovis pool sajandit, jõudis mitmel korral väga lähedale, kuid suurturniir jäi kättesaamatuks isegi nende sajandivahetuse superstaarile Jari Litmanenile. Täna tehakse Kopenhaagenis lõpuks kauaoodatud debüüt.

Eesti peab järgmise aasta kevadel heitluses Küprosega hoolitsema hoopis selle eest, et mitte langeda mudaliigasse – seltskonda, kes mängib Euroopas kohtadele 49–55.

Unistama ja töötama peab edasi. Poole aasta eest värskelt Eesti koondise peatreeneriks saanud šveitslane Thomas Häberli seadis eesmärgiks Balti turniiri võitmise. Neljapäeva õhtul saadigi koduses Lillekülas uhke karikas enda valdusse.

See on esimene samm, mille pealt edasi liikuda. Maailmameistrivõistlustele – kuhu jõuab ainult mõniteist Vana Maailma koondist – pääsemise sõel on väga tihe. Kuid võib olla üsna kindel, et Häberli seab järgmiseks sihiks 2024. aasta EMi. Ülesanne on endiselt üliraske, nipsust suurt hüpet ei tee, kuid Eesti koondise edasist teekonda on põnevam jälgida.

Märksõnad
Tagasi üles