Juuni alguses sai Postimehe toimetus mureliku kirja Võrumaalt, et me ei unustaks 14. juuni – kurva tähtpäeva – lähenemist, kui möödub 80 aastat Eestile osaks saanud traumast.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pereliikmed oma isasid, vanaisasid ja täisealisi poegi rohkem ei näinud. Nad viidi peamiselt Põhja-Uuralitesse, kus nad järgmise aasta jooksul hukati. Helduri isa lasti maha 21. aprillil Sosva laagris Sverdlovski oblastis.

Ülejäänud pere transporditi loomavagunites Tomskisse, kus nad pandi jõelaevale ning viidi 300 km põhja poole, Tšaja rajooni Kozotjapka külla, kus nõukogude võimu otsusega tuli neil veeta kogu ülejäänud elu.

Pereema Linda suutis oma pojad kolme aasta jooksul elus hoida, sealjuures oli suuri teeneid ühel kanal, kelle munad perele toiduks olid. Ema end ei säästnud, jättes kõik poegadele, ning suri 1944. aastal nälga. Seni sepasellina töötanud 12-aastasest Heldurist sai perepea ning ta saadeti metsatöödele.