Küüditamise aegumatus

  • Uus põlvkond tajub küüditamist erinevalt
  • Küüditamise ajaloo uurimist ei tee meie eest ära keegi teine
  • Inimsusevastased kuriteod ei tohi ununeda
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti ei saa kasutada oma ajaloo mõtestamisel väljaspoolseid mudeleid

Täna möödub 80 aastat suurküüditamisest, mil Nõukogude võim viis Baltimaadest Venemaale 45 000 inimest. Eestis tabas küüditamine umbes 10 000 inimest.

Laupäevases Postimehes tõestab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo veenvalt, et küüditamine oli inimsusvastane kuritegu. Teatavasti aga inimsusvastased kuriteod ei aegu. See asjaolu ei tähenda nii väga küüditamist läbi viinud inimeste kohtu ette toomist, sest nad on peaaegu kõik teises ilmas, vaid pigem seda, et meie kohus rahvana on küüditamise mäletamist edasi kanda.

On selge, et praegune põlvkond tajub küüditamist teisiti kui need, kes ise või kelle omaksed langesid küüditamise ohvriks. Oluliste mälestuste edasikandumine ühelt põlvkonnalt teisele on iga rahva identiteedi lahutamatu osa. Sestap tasub edasi uurida ka küüditamise ajalugu.

Lisaks identiteediküsimusele tuleb küüditamist uurida ka selleks, et vältida valeinfo ja võltsajaloo tekkimist. Just meie idanaaber on eriti varmas olnud pisendama küüditamise tähtsust ja ulatust. See langeb paraku kokku üldise Teise maailmasõja müstifitseerimisega, mida võib viimastel aastatel täheldada teisel pool Eesti idapiiri.

Meie ei saa ameeriklastele või läänemaailmale tervikuna ette kirjutada, kuidas nad oma ajalugu uurivad. Aga nemad ei saa teha vastavaid ettekirjutusi ka meile.

11

Paraku oleme aga ka kodus näinud, et on neidki poliitikuid, kes ei soovi küüditamise suhtes mingit seisukohta võtta. Nii hoidusid näiteks mitmed riigikogu Keskerakonna saadikud küüditamise suhtes midagi arvamast viis aastat tagasi, mil juuniküüditamisest möödus 75 aastat. Tegelikult peaksid poliitikud tõusma mõnikord igapäevasest häälepüüdmisest kõrgemale ja vaatama ka universaalseid väärtusi, millest üks on inimelu pühadus.

Universaalsed väärtused on midagi, millest saab aru ka maailm. Eesti – nagu ka mitmed teised Ida-Euroopa riigid – on kaua seisnud hea selle eest, et kommunismi kuriteod võrdsustataks natsismi kuritegudega. Sest need kuriteod tabasid inimesi samamoodi ja kannatusedki olid samasugused, seda vaatamata valitsenud ideoloogiale või vardas lehvinud lipule.

Samas ei tohi iga maa ajalootaju suruda mingisse kindlasse mudelisse. Eelmisel aastal nägime USAs rassirahutusi liikumise «Mustad elud loevad» juhtimisel ja siis hakati samuti kõnelema sellest, et Eestigi peaks üle võtma nn postkoloniaalse ajaloolähenemise. Seda vaatamata asjaolule, et ajaloo vältel on Eesti ise olnud koloonia.

Mudelid siin ei tööta. Nii ongi mudelist tähtsam taibata ajaloolist ebaõiglust. Seda nii baltimaalaste kui ka Ameerika mustanahaliste suhtes. Siinkohal on oluline vahet teha ajaloo uurimisel ja sellel, missugused õiguslikud ja poliitilised järeldused ajaloosündmustest tehakse.

Kui jääda liialt kinni ühte mudelisse, võib tekkida oht, et kaotame silmist inimlikkuse. Meie ei saa ameeriklastele või läänemaailmale tervikuna ette kirjutada, kuidas nad oma ajalugu uurivad. Aga nemad ei saa teha vastavaid ettekirjutusi ka meile – liiatagi ei tule küüditamist meie eest tõsiselt võetavalt uurima (mitte võltsajalugu kirjutama) peale meie mitte keegi. Sestap tuleb küüditamist edasi uurida ja mäletada. See on meie kõigi kohus.

12.06.2021 15.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto