Looja püüdleb Vooremaal surematust

Märt Treieri «Ja kui nad surnud ei ole…» Jõgeva kultuurikeskuses. Fotol Meelis Põdersoo, Martin Kõiv ja Mihkel Kabel. FOTO: Sten Siirak

Märt Treieri teatridebüütnäidend «Ja kui nad surnud ei ole...», mille autor ka ise lavastas, kipub publikut alahindama, esitades üht mõtet korduvalt eri sõnastuses ja väsitades vaataja uhke kulminatsiooni saabumiseks hoopis ära.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teatrivaatajal on raske hinnata lavastust, mille on kirjutanud lavastaja ise. Samaaegselt kaks eesmärki – kumb on olulisem? Märt Treier ütleb kavalehel oma näidendi kohta: «Tõuke tüki kirjutamiseks sain loojate alalisest ja kustumatust ihalusest luua midagi, mille väärtuses ei ole põhjust kahelda mitte kellelgi. Aga mida teha, kui annet ei jagu?» Julge küsimus, mille ilmselt esitas endale ka loo autor.

Aimata oli, et Treieri pea kubiseb huvitavatest filosoofilistest ja elulistest näidetest, mida sooviks kõik paberile panna ja veel parem, ka näitamiseks lavastada. Raamatutel on enamasti toimetajad, sedasama soovitaks ka Treierile järgmise näidendi kirjutamisel. Kõike, mis meie hingel, ei ole vaja ühte teosesse panna, võib jätta tagavaraks ka järgmistele loomepojukestele. Sest seda, mida jagada oleks, tundub autoril küllaga olevat.

15.06.2021 17.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto