Riigikogu haiguste ravi

  • Riigikogu eemaldub demokraatlikest tavadest
  • Obstruktsioon ei tohiks muutuda eesmärgiks omaette
  • Kuidas peaks parlament presidendi isikus kokku leppima?
Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Riigikogu kaevab endale ise hauda

Obstruktsioon ja umbusalduse avaldamine ei tohiks muutuda riigikogus eesmärgiks omaette, sest selline tegevus paneb löögi alla Eesti parlamendi töövõime ja Eesti demokraatia tervikuna.

Viimased päevad oleme taas näinud unetuid öid riigikogus, mil opositsiooni obstruktsioon ehk parlamendi töö sihilik takistamine on venitanud seaduseelnõude vastuvõtmise väga pikaks. Riigikogu aseesimees Hanno Pevkur mainis ka eilsel pressikonverentsil ohtu, et kui obstruktsioon pole enam seotud ühe seaduseelnõuga, vaid seda viiakse ellu üldse parlamendi töö takistamiseks, võib Eesti demokraatia ohus olla.

Pevkuri remark oli suunatud EKRE vastu, kuid meenutagem, et ka praegu võimul olev Reformierakond – sinna kuulub ka Pevkur – kasutas eelmise valitsuse ajal obstruktsiooni ja umbusalduse avaldamist päris palju. Umbusalduse avaldamine peaminister Kaja Kallasele kukkus oodatult küll läbi, kuid see viis taas avalikkuse tähelepanu eemale riigikogu sisulisest tööst ehk seaduste vastuvõtmisest.

Obstruktsioon ja umbusalduse avaldamine on osa poliitilisest repertuaarist, kuid küsimus on selles, mis proportsioonides neid kasutatakse ja kuidas tajub seda rahvas.

13

Puhtarvuliselt polegi lood riigikogus hullud: praegune riigikogu on eile lõppenud viiendal istungjärgul vastu võtnud 64 seadusandlikku akti, mis on selle riigikogu vastava rekordi kordami- ne. Kuid tasub tähele panna obstruktsioonist tõukuvaid suundumusi, mis Eesti parlamentarismile ja erakondlikule süsteemile head ei ennusta.

Nii kirjutas eilses Postimehes eelmise valitsuse väliskaubanduse ja IT-minister Kaimar Karu pettunult Eesti erakondadest. «Eesti rahvas ei vaja EKREt. Eesti rahvas ei vaja ka Reformierakonda, Keskerakonda, Isamaad, sotsiaaldemokraate, rohelisi ega Eesti 200t.»

Karu tekstile tasub kõrvale panna veel üks: «Ja kas on kodanikul tarvis soetada veel uusi poliitilisi erakondi seniste taltsutamiseks? On karta, et need uuedki laskuvad seniste tasapinnale kobrutavas haputaignas.» Nii kirjutas vapside ajakiri Võitlus oma esimeses numbris 1. mail 1931. Kolm aastat hiljem Eestis erakondi enam polnud.

Sarnaselt sõjaeelse riigikoguga tulistab ka praegune endale ise jalga. Sisulist tööd varjutab inetu nääklemine riigikogu saalis ja mõne riigikogulase käitumine ka väljaspool riigikogu ruume – meenutatagu, kuidas riigikogulane Igor Kravtšenko autoga protestijat müksas.

Obstruktsioon ja umbusalduse avaldamine on samas osa poliitilisest repertuaarist, kuid küsimus on selles, mis proportsioonides neid kasutatakse ja kuidas tajub seda rahvas. Vaevalt et maksumaksjad aplodeerivad sellele jandile, mis toimub riigikogu saalis.

Päris varsti peaks aga riigikogu kokku leppima uue presidendi isikus. Vaadates, missugust sõnavara kasutatakse peaministri kohta ja kuidas takistatakse riigikogu tööd, tekib küsimus, kust leitakse presidendi äravalimiseks vajalikud 68 häält. Kui praegune jant on näitemäng, siis igal juhul väga halb näitemäng.

Obstruktsiooni suundumuse süvenemise korral ei peaks me olema mures üksnes riigikogu sügisese istungjärgi pärast, kui vastuvõtmisele tuleb riigieelarve. Muret tuleb tunda üldse Eesti demokraatia pärast. Kui parafraseerida Konstantin Pätsi, siis riigikogu on haige. Kust aga ravi saada?

17.06.2021 19.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto