E, 27.06.2022

ARVUSTUS ⟩ DeStudio uurib varakapitalistlikku inimest

Marek Tamm
, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Vikerkaare toimetaja
DeStudio uurib varakapitalistlikku inimest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
DeStudio «Maria». Näitusel joonistub ühe põneva motiivina välja naisekultus, mida saab tõlgendada nii sakraalses kui ka profaanses võtmes.
DeStudio «Maria». Näitusel joonistub ühe põneva motiivina välja naisekultus, mida saab tõlgendada nii sakraalses kui ka profaanses võtmes. Foto: Repro
  • DeStudio keskne võte oli seniste vastanduste ületamine – dekonstrueerimine
  • Aastaga saadeti korda midagi sellist, mida pole hiljem suutnud keegi ületada

Fotografiskas praegu lahti olevat DeStudio näitust «Pohmelus» saab ilmselt vaadata kahte moodi. Ühtpidi on see värske kontseptuaalne fotonäitus, mille mitmed pildid on (uuesti) tehtud selleks väljapanekuks ja mis haakuvad huvitaval moel meie tänapäevaga. Teistpidi on see nostalgianäitus, mis kultiveerib «ülbete üheksakümnendate» müüti, mil kõik näis võimalik ja järele proovimata.

Kui kunstnike fotod kutsuvad tõlgendama nende tänapäevast tähendust, siis näituse saatematerjal, sh Eero Epneri koostatud põhjalik kataloog ja Marianne Kõrveri lühifilm, meelitavad otsima kadunud aegu, panustavad hõllandusele.

DeStudio näitust saadab Marianne Kõrveri mõnus ja hariv dokumentaalne lühifilm.
DeStudio näitust saadab Marianne Kõrveri mõnus ja hariv dokumentaalne lühifilm. Foto: Konstantin Sednev

Vaatajana visklesin kahe võimaluse vahel, ent mälestuslik mõõde suutis lõpuks siiski peale jääda. Põhjus on muidugi lihtne, mu enda fotokasvatus sai suuresti alguse DeStudio näitustega, mäletan siiani eredalt 1993. aastal kahes vaatuses hargnenud näitust «Haigused ja metamorfoosid».

Väga võimalik, et DeStudio sügavam tähendus peitubki omas ajas, et tänapäeval saamegi neid fotosid mõista üksnes historistlikult, 1990. aastate alguse Eesti elu tunnistähtedena. Võimalik, et saab minna isegi konkreetsemaks – DeStudio tegevuse tuum mahub ühte aastasse – 1993 –, mil tosina kuuga saadeti korda midagi sellist, mida pole hiljem suutnud keegi ületada, vähemalt mitte fotokunstis.

Ka DeStudio teost «Avignoni naised» saab praegu Fotografiska näitusel oma silmaga näha.
Ka DeStudio teost «Avignoni naised» saab praegu Fotografiska näitusel oma silmaga näha. Foto: Konstantin Sednev

1993. aastasse mahtus kolm DeStudio näitust, millest igaüks astus sammu kaugemale – ja publikule lähemale. Lisaks osaleti aasta lõpus Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse esimesel aastanäitusel projektiga «Tramm nimega «IHU»», mis märkis teatud mõttes DeStudio tegevuse kulminatsiooni ja mis näilisele luhtumisele vaatamata (planeeritud tramm teoks ei saanud) osutus esimeseks tõeliselt edukaks situatsionistlikuks kunstiaktsiooniks.

Tänapäeval on retseptsioon jätnud pinnale vaid DeStudio kunstilise pärandi, ent mitte vähem oluliseks tuleb lugeda ettevõtmise äristrateegiat, Eestis unikaalset kombinatsiooni edukast reklaamiagentuurist ja edumeelsest kunstirühmitusest. DeStudio oli loov vastus uuele turumajanduslikule olukorrale, tagantjärele vaadates meeleheitlik katse kaaperdada kapitalismi tööriistad, et pöörata need tema enese vastu.

DeStudio «Vilja riigile». Imetlusväärselt lühikese ajaga oli DeStudio suutnud välja töötada sootuks uue pildikeele.
DeStudio «Vilja riigile». Imetlusväärselt lühikese ajaga oli DeStudio suutnud välja töötada sootuks uue pildikeele. Foto: Repro

DeStudio tootis reklaame, et teha nende toel kunsti, kusjuures piirid kahe valdkonna vahel hoiti teadlikult poorsed – mõned «kunstfotod» leidsid tee reklaamidesse ja vastupidi.

On ilmselt paratamatu, et selline piiripealne tegevus sai toimida vaid lühikest aega, õige pea sai selgeks, et tahes-tahtmata osaletakse kapitalistliku ühiskonna taastootmises, kunstiline détournement osutus liiga väetiks vahendiks reklaamitööstuse üle kavaldamisel. Ja sellega oligi DeStudio lugu teatud mõttes lõppenud.

DeStudio grammatika

Kuid imetlusväärselt lühikese ajaga oli DeStudio suutnud välja töötada sootuks uue pildikeele, algupärase visuaalse grammatika. Selle grammatika toel viidi läbi terve hulk antropoloogilisi uuringuid – varakapitalistliku inimolu peeneid visuaalseid vaatlusi, mis ootavad siiani põhjalikumat mõtestamist (Eero Epneri kataloogitekstid on heaks alustuseks).

DeStudio keskne võte oli seniste vastanduste ületamine – dekonstrueerimine.

DeStudio «Venus». Kollaažitehnika pakkus võimaluse eristada ja uurida neid elemente, millest uus ühiskondlik reaalsus koosnes.
DeStudio «Venus». Kollaažitehnika pakkus võimaluse eristada ja uurida neid elemente, millest uus ühiskondlik reaalsus koosnes. Foto: Repro

Ühes käsikirjalises manifestis defineeriti oma eesmärke järgmiselt: «looja kui isoleeritud isiksuse dekonstrueerimine, opositsioonide kunst/mittekunst, kõrge/madal, ehe/võlts, looduslik/kultuuriline, tähendusrikas/triviaalne tühistamine ja ebapopulaarsete ideede külvamine popkultuuri».

DeStudio pildid rinnastavad elemente kunstist ja kommertsist, sakraalsest ja profaansest, surmast ja sünnist, pakkudes välja uue tajutava jaotuse, mis oli mõeldud avardama 1990. aastate vaatajate teadvust. Selleks võeti kasutusele kollaažitehnika, mis tugines ühest küljest auväärsele traditsioonile (ma ise näen DeStudio kollaažidel Aby Warburgi visuaalsete eksperimentide kajastusi, ent kindlasti on eeskujuks olnud Max Ernsti, Salvador Dalí jt sürrealistide foto- ja pildikollaažid), teisest küljest aga lähtus tehnilisest paratamatusest: tollane tehnoloogia ei lubanud teha suuri värvilisi formaate, nii et ainus võimalus oligi suured pildid väiksematest tükkidest kokku panna.

Esiplaanil DeStudio «Riigipirukas».
Esiplaanil DeStudio «Riigipirukas». Foto: Konstantin Sednev

Samas pakkus kollaažitehnika võimaluse eristada ja uurida neid elemente, millest uus ühiskondlik reaalsus – täpsemalt hüperreaalsus, nagu Jean Baudrillard toona õpetas – koosnes, ja neid reegleid, mis seda reaalust tootsid. DeStudio soovis üles võtta meie uue tegelikkuse õmbluskohad ja pagemisjooned.

Ent mõistagi peegeldas kollaažitehnika ka ajastu meediakeelt, seda uut kirevat visuaalkultuuri, mis vastiseseisvunud eestlased oma embusse haaras.

DeStudio antropoloogia

Intervjuus Postimehele ütles Herkki-Erich Merila väga tabavalt: «DeStudio vaatab ja näitab inimest.» Tõepoolest, DeStudio visuaalsete eksperimentide keskel on inimene, neid võib julgelt liigitada antropoloogiliste uuringute valdkonda.

DeStudiot huvitavad ennekõike inimese sünd ja surm, tema maise eksistentsi kehaline haprus ja psüühilised ängid. Korduvmotiivideks on inimloode ja -skelett, erootilised fantaasiad ja kehafragmendid.

Kõige laetum ja sagedasem kujund on silm. Selle tähendus hargneb väga mitmes suunas. Me näeme siin kindlasti sürrealismi heiastusi (Ernsti joonistatud silmamunad, režissöör Luis Buñueli legendaarne läbilõigatud silm jne), ent samuti erootilisi konnotatsioone, mida pakkus filosoof Georges Bataille oma raamatus «Silma lugu».

DeStudio üks esimesi töid, «Silmapilk» Fotografiska näitusel. Me näeme siin kindlasti sürrealismi heiastusi, ent samuti erootilisi vihjeid, mida pakkus Georges Bataille oma raamatus «Silma lugu».
DeStudio üks esimesi töid, «Silmapilk» Fotografiska näitusel. Me näeme siin kindlasti sürrealismi heiastusi, ent samuti erootilisi vihjeid, mida pakkus Georges Bataille oma raamatus «Silma lugu». Foto: Konstantin Sednev

Kuid silm viitab samuti fotode metatasandile, soovile analüüsida inimeste nägemisrežiime, seda, kuidas nad esitatud pilte vaatavad ja kuidas pildid neile mõjuvad. Selles mõttes võib DeStudio töid siduda visuaalantropoloogia sügavamate sihtidega.

Üldises antropoloogilises uurimistöös joonistub ühe põneva motiivina välja naisekultus, mida saab tõlgendada nii sakraalses kui ka profaanses võtmes. Naine figureerib DeStudio piltidel nii pühaku kui ka prostituudina, nii madonna kui ka primadonnana. Hanno Soans on näinud selles koguni jungilikku anima-arhetüübi projektsiooni meediakultuuri. Tõenäolisemalt saab DeStudio naisekultust siduda religiooniantropoloogias olulise naisjumalanna teemaga, mida on uurinud Marija Gimbutas.

DeStudio teos «Meie igapäevast leiba...» Fotografiska näitusel.
DeStudio teos «Meie igapäevast leiba...» Fotografiska näitusel. Foto: Konstantin Sednev

DeStudio oli vastus 1990. aastate alguse uuele (simuleeritud) reaalsusele, Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila toimisid selles kiirete muutuste ajas visuaalsete antropoloogidena, kes korraga eksponeerisid meile uut inimolu ja pakkusid vahendeid selle dekonstrueerimiseks. Eetilises plaanis oli see luhtumine, esteetilises suur võit.

ARVUSTUS

«Pohmelus»

DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits) näitus 3. oktoobrini Fotografiskas

Kuraator Eero Epner

Märksõnad
Tagasi üles