PM NÄDAL ⟩ Keiti Vilms rohib neuroosiaia peenraid

«Silmades sibavad hääletud kõned. Homset ei ole, kuid täna on põnev.» (A. Alliksaar) Keiti Vilms ja Tartu tänavatele toodud luuleread. FOTO: Erakogu

Kalamburistina tuntud, kuid sellest kuulsusest põhjalikult tüdinenud Keiti Vilms saabus Luualt Tartusse konditsioneerita autos. Jaanipäevaeelses Tartus on põrgupalav ja päikese pärastlõunane lõõm polnud mitte lihtsalt kõrvetavalt kuum, vaid suisa talumatu.

Taamal vantsisid lillekoormate all kookus humanitaarvaldkonna tudengid, õhk ei liikunud ning esiotsa näis mulle, et ses leitsakus polegi targemat teha, kui kiiret ja valutut lõppu oodata. Ülikoolilinna sillutisel aga õitsevad sõnalilled, Vilmsi poolt välja valitud luuleread, mille eluiga on eeldatavasti pikem humanitaaride silmnähtavalt surevatest lõpetamislilledest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Leppisime kohe alguses kokku, et sinatame, on kergem kõneleda. Küsisin temalt ilma kohta, kuid näis, et ta ei arvanud sellest kuumusest eriti paremini kui mina ja sellest piisas, et troopiline rambus esimesed paar minutit vestlusest üle võtaks.

Küsisin, kas loomine sõltub tema jaoks ilmast. Vilms: «Ideaalis ei sõltu kalambuuride tekkimine ilmast. Kuna ma ei kirjuta kirjutamise pärast, on kõige määravam ikkagi juhus. Paar aastat tagasi, kui ka oli hästi palav, siis juhusest tekkis mitte Palamuse vald, vaid palavuse vald. Samas ka koroonaaeg tekitas palju kalambuure, nii et lõpuks oli tunne, et ma ei taha enam ühtegi kalambuuri näha ega teha – ma olin täiesti tüdinenud neist. Ma ei tahtnud olla enam kalamburist, aga see vist on nii, et kes kord juba kalamburist on, jääb elu lõpuni kalamburistiks,»

02.07.2021 05.07.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto