N, 8.12.2022

Intervjuu ⟩ Bessermani memmede sõnadeta äng

Martin Ehala
, arvamustoimetuse juht
Bessermani memmede sõnadeta äng
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Krež’i esitamiseks peab enne elu elama ja kaotust tundma, see ei ole laul, mis ennast kergelt kätte annab, teab etnomusikoloog Maria Korepanova.
Krež’i esitamiseks peab enne elu elama ja kaotust tundma, see ei ole laul, mis ennast kergelt kätte annab, teab etnomusikoloog Maria Korepanova. Foto: Madis Veltman
  • Krež on põhja-Udmurtias elavate bessermani rahva improvisatsiooniline rahvalaul
  • Krež on itk ja noorel inimesel pole veel millestki laulda
  • Maria Korepanova: krež’ide esitamine on minu jaoks side rahva ja esivanematega

Soomeugri rahvaste maailmakongressi esimese päeva ametlik osa oli lõppenud. Delegaadid ja vaatlejad lõõgastusid vastuvõtul õhtupäikesest kuumava ERMi katusealuse all. Aeti juttu taaskohatud vanade tuttavatega, söödi-joodi, taustaks laulsid folkmuusikud. Ühel hetkel kostis hääl, mis meenutas veidi vana riidekirstu kaane puust hingede käginat, ainult et palju nõudlikumalt ja meloodilisemalt.

See oli Maria Korepanova, udmurdi etnomusikoloog ja laulja, kes esitas bessermani improvisatsioone. Taustaks, nagu kõik eelnevad. Ainult et tema esitust ei olnud võimalik kuulata taustaks. Jutud jätsid jooksmise, lõuad lakkasid laksutamast.

Korepanova sai kaheksa aastat tagasi hõimurahvaste programmi kaudu stipendiumi doktoriõpinguteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, teemaks ainulaadne rahvalaulužanr krež. Ta kaitses töö edukalt kaks aastat tagasi, ja see, mis ERMi lavalt pidulisi katkestas, oli doktoritööga välja arendatud isikupärane esitluslaad.

Maria Korepanova, mis on krež ja milles seisneb tema olemus?

Krež on põhja-Udmurtias elavate bessermani rahva improvisatsiooniline rahvalaul. Suurem osa krež’i sõnadest on tähenduseta, need on lihtsalt sisuta häälikujärjendid ja tekst sünnib spontaanselt esituse käigus. Eriti mõjuv on, kui seda esitataks kooris, kusjuures iga esitaja improviseerib oma sõnad.

Mina sain selle laulutraditsiooniga tuttavaks kakskümmend aastat tagasi, kui läksin esimesele ekspeditsioonile rahvakultuuri eriala värske üliõpilasena. Varem olin muusikakoolis õppinud vaid klassikalist laulu ja mu hääl oli teistsuguse kooliga, ma ei osanud laulda rahvalaulu nii, nagu seda tuleb laulda.

Juhtus nii, et jäingi selle juurde, ma ei kujutanud ette, et sellest tuleb nii pikk pühendumine.

Maria Korepanova (37)

  • Etnomusikoloog ja laulja
  • Sündinud ja kasvanud Udmurtias.
  • 2009. aastal lõpetas Udmurdi Riikliku Ülikooli muusikaosakonna rahvalaulu erialal, töötas seejärel Ludorvay etnograafiamuuseumis-reservaadis vanemteadurina. Ta on pühendunud bessermani traditsiooniliste itkulaulude uurimisele ja esitamisele.
  • 2019. a kaitses krež’ide teemal EMTAs doktoritöö.
  • Tema etnograafilist tegevust kajastavad kaks dokumentaalfilmi «Лади Мари. Напевы» («Leedi Mary. Psalmid» 2015, režissöör Tatjana Denisova) ja «Нация» («Rahvus» 2017, režissöör Yulia Mironova).
  • Arvukate muusikafestivalide osaleja. Esinenud mitmesugustes eksperimentaalsetes projektides maailmatasemel muusikutega 17 maailma riigis.
  • 2015. a asutas Eestis koos udmurdi interpreedi ja etnograafi Nikolai Anisimovi ning Eesti multiinstrumentalisti Toivo Sõmeriga etnotrio AR-GOD.

Te siis läksite bessermanide külasse teadmata, mis teid seal ees ootab ja mida te uurima hakkate?

Ei, ma ei teadnud, mida ma tegema hakkan, see oli lihtsalt õppepraktika, et koguda folkloori. Mu juhendaja siiski aimas, sest ta oli bessermani lauljaid varem kuulnud ja ütles, et mine uuri neid. Ja mina korraliku üliõpilasena kuulasin sõna ja läksin.

Juhtus nii, et ma sattusin väga õigel hetkel sinna. Oli just üks kogunemine, kus oli 15 memme koos tulnud laulma krež’i. Nende laul avaldas mulle tohutut mõju. See oli midagi ebareaalset, tekitas tugeva meeleliigutuse, ja mitte ainult seda, kogu keha reageeris kõige naha ja karvadega. Nende laulu vägi voolas nagu mingist suurest anumast minu sisse ja on sellest ajast minu sees.

Te tundsite selle laulu mõju lausa kehaliselt enda peal?

Jah, ma usun, et see tuleneb selle žanri eripärasest esitamisest. Heli väljendusjõud on väga ere, lopsakas, dünaamiline, väga intensiivne register, peaaegu nagu karjumise moodi, seal on palju energiat, ja kui seda veel esitavad mitu lauljat korraga, siis pole seal energiat mitte nagu ühest, vaid nagu kümnest elektrijaamast.

Krež on memmedele üks viis välja elada oma tundeid. Ega asjata ei öelda, et laula, siis hakkab kergem. See on omamoodi läbielatu vabaks andmise rituaal, et emotsioone mitte oma sisse korjata.

Kui ma kord olin materjali kogumas Filimonovi külas, kus bessermane elab kõige tihedamalt, kuulsin ühte memme kibedat krež’i laulmas. Lauldes meenuvad elus ette tulnud halvad asjad ja üleelamised – ja kui laulja ja kõik ümberkaudsed juba nutavad, sest pole võimalik jääda ükskõikseks, siis ta ütleb jõuliselt – «hingelt ära!» Ja siis toimub nagu rahunemine.

Enamus krež’e on kurvad, aga on ka lõbusamad, kuigi lõbusus on kuidagi isesugune, ebaharilik. Ja just minoorsuse ja isegi traagilisuse tõttu noored bessermanid, kes külas elasid, ütlesid, et see on täielik jura, pole üldse huvitav: misasja nad kogu aeg töinavad.

Aga nende esiemad on neid laule laulnud sajandeid ja oma südame sellesse pannud, ja see on tekitanud energiavälja, mis on üha tugevnenud ja muutunud isegi nagu mingiks möirgeks või stiihiaks.

Maria Korepanova peab oma eksperimenteerivas stiilis pidevalt tunnetama piire, kui kaugele ta oma tõlgendusega mingist laulust võib minna. 
Maria Korepanova peab oma eksperimenteerivas stiilis pidevalt tunnetama piire, kui kaugele ta oma tõlgendusega mingist laulust võib minna. Foto: Madis Veltman

Te õppisite klassikalist laulu ja siis äkki folkloristika, kuidas see niimoodi läks?

Olen elus vist midagi head teinud, et mul on õpetajatega väga vedanud. Kõigepealt mu muusikakooli õpetaja – õppisin kooriklassis, mu hääl on juba lapsest peale olnud paindlik, suure ulatusega, laulsin kõiki hääli. Ja mind pandi igasse häälde, kus parajasti oli vaja.

Aga õpetaja ütles, et kui lähed koorijuhtimisse, pole sul tagasi tulles tööd siin muusikakoolis, sest koor on üks, aga dirigente mitu. Mine õpi rahvalaulu, sest meil pole koolis folkloori osakonda, tuled tagasi ja hakkad lastele rahvalaule õpetama. Ja siis ma läksingi rahvalaulu erialale.

Sisseastumisega läks ka väga kenasti ja see on seotud mu vanaemaga. Ta kutsus mind enda juurde istuma riidekirstu peale. Ütles: «Nii, Maša, kuhu sa lähed sisse astuma?» Ma ütlesin: «Rahvalaulu.» Tema: «Aga kui komisjon küsib: Maria, kas teil vanaema on? Mis sa siis kostad?» Mina: «Muidugi on, mis ma siis ütlema pean?» «Aga kui komisjon küsib, kas vanaema laulda oskab, mis siis ütled?» «Ütlen, et muidugi oskab.» «Aga milliseid vanaema laule sa siis oskad?» Ja ma sain aru, et ei tea ju neid laule üldse. Ja nii ma siis ei pääsenudki, istusime seal, kuni õppisin ära mõned laulud. Ja imepärane asi, vastuvõtul läkski täpselt niimoodi, komisjon küsis minult sõna-sõnalt neid küsimusi.

Tänu vanaema laulule sain ma sisse. Aga ülikoolis ma juba töötasin välja oma eripärase hääle, nii et see, mismoodi laulan nüüd, on väga palju erinev sellest, mismoodi laulsin toona.

Algas kõik autentsete esituste täpsest jäljendamisest. Õppejõud nõudis, et me jälgiks eri külasid iseloomustavaid stiile, nii et saaks kuulates aru, millisest piirkonnast see laul on. Pärast kopeerimist hakkasin panema häälde ka oma isikupärast värvi ja iseloomu.

Kuidas olete leidnud tasakaalu autentsuse ja loomingulise isikupära vahel?

Loojaid on kaht liiki: nagu mina, kes ma olen omandanud traditsiooni kõrvalt, aga on ka neid, kes on ise rahva liikmed ja esitavad seda, millesse nad on juba sisse kasvanud. Siin on erinevus teadvustatuses.

Oma doktoritöös uurin ühe laulu eri interpretatsioone ja seal ma juba kunstiliselt rekonstrueerin, võrreldes eri esitusi. Ja see tegevus on väga teadvustatud, mitte nii, nagu traditsiooni kandjad seda teevad, kelle jaoks on see loomulik ja teadvustamata.

Kui ma laulan koos memmedega, siis ma olen traditsioonilisem, kui esinen laval, siis luban endale rohkem vabadusi.

Mul oli huvitav oma analüüsis katsetada, kuidas eri traditsioonide vahel laveerides saada rohkem loomingulist vabadust. Aga kui memmed laulavad, siis nad ei mõtle sellele, nad lihtsalt väljendavad oma emotsioone nende asemantiliste tekstide kaudu.

Oma eksperimenteerivas stiilis pean tunnetama kogu aeg piire, kui kaugele võib minna. Kui ma laulan koos memmedega, siis ma olen traditsioonilisem, kui esinen laval, siis luban endale rohkem vabadusi.

Olen neid lugusid sidunud eri rahvaste pillidega ja ka elektrooniliste instrumentidega. Aga isegi oma eksperimentides pole ma moega kaasa läinud või ajanud taga otsest publikumenu või kommertsedu.

Maria Korepanova sõnul on rahvariided krež'i esitamise juures väga tähtsad, sest riietus mõjutab kõigepealt meeleolu.
Maria Korepanova sõnul on rahvariided krež'i esitamise juures väga tähtsad, sest riietus mõjutab kõigepealt meeleolu. Foto: Madis Veltman

Teie laul eile oli üsna džässilik. Kui palju tohib krež’i üldse muuta või laval esitada? Kas memmed on teie eksperimente kuulnud?

Nad ütlevad: «Sa laulad omamoodi.» Aga kui vaja, siis ma ikka laulan nende moodi. Aga kui memmedel omal ajal oleks olnud sellised võimalused nagu minul praegu, võimalik, et ka nemad oleks esinenud laval, mitte laulnud seda vaid iseendale. Mul on väga vedanud, et sain õppida krež’i nende kandjatelt, memmedelt külades, jälgida, mida nad räägivad, kuidas riietuvad, kuidas käituvad.

Kui tähtis on riietus ja keskkond krež’i esitamise juures?

See on väga tähtis, sest riietus mõjutab kõigepealt meeleolu. Kui mulle rahvariided õmmeldi, siis ma käisin muuseumides ja uurisin memmedelt, millised ornamente tohib panna kokku ja mida nad tähendavad. Ja ma ei tahtnud lihtsalt odavat jäljendust, ostsin tõesti ehtsaid hõbemünte antikvariaadist. Kui mu riided valmis said, tuli veel selgeks saada, mis järjekorras üldse riietuda, see pole niisama, peab olema reeglite järgi.

Kui see lõpuks kõik mul seljas oli, tunnetasin tugevat turgi energiat. See on täiesti teine energia kui tavaliselt ja see tõesti mõjutab ka häält. Esiteks on krae väga kõrge ja tihe ning rätiku sõlm on tugevasti lõua all. Tekib teistsugune tämber. Ja selline riietus ei luba ka pead alla lasta, mis pikendab kõri. Lisaks on veel hõberahad laubal, mis mõjutavad resonantsi.

Kui mu riided valmis said, tuli veel selgeks saada, mis järjekorras üldse riietuda, see pole niisama, peab olema reeglite järgi.

Te räägite, et krež’is on oma energia, kust see tuleb?

Bessermanide laul on nagu nool, mis läbistab ruumi. Ja need memmed, kes avasid mulle krež’ide maailma, eelkõige nende juht Angelina Petrovna Urasinova, tema võrdles bessermanide ja põhja-udmurtide laulu jõega. Bessermanide krež on nagu mägijõgi: tormitseb ja keerutab ja liigub kuni järsu pausini. Seda pausi peetakse, keegi ei tohi enne alustada ja siis lahvatab taas äkki ja suure hooga. Aga udmurtide krež on rahulik, voogab aeglaselt nagu ka rahvas ise, tagasihoidlik.

Kui krež on suunatud nagu nool, siis mis on teie laulmise eesmärk?

Meil on palju segaperekondi, kellel ema või isa on udmurt. Aga peres sellest ei räägita, isegi salatakse või vaikitakse udmurdiks olemist. Ei tunnistata isegi iseendale oma juuri.

Tulevad inimesed ekskursioonile või muuseumi ja nad on juba tüdinenud, et mis see siis ikka ära ei ole. Tulevad eelarvamusega. Aga pärast esinemist astutakse ligi ja öeldakse, et nüüd ma mõistan.

Krež’ide esitamine on mulle rohkem kui lihtsalt laulmine, see on side rahva ja esivanematega, austus selle rahva vastu, teatud mõttes missioon, isegi mitte teatud mõttes, vaid ongi missioon. Mulle on tähtis, et kuigi bessermane on vähe, saaks võimalikult palju inimesi teada nende muusika omapära ja unikaalsust. Seda on raske isegi täpselt sõnastada: kutsuda esile tunnet, et su juured on olulised, vahet pole isegi, kas oled besserman või udmurt, et sul on rahvuslikud juured. Sest kui see laul tuleb südamest, see mõjub.

2020. aasta hõimupäevade kontsert Eesti Rahva Muuseumis, kus astus üles ka udmurdi-eesti folklooriansambel AR-GOD (Maria Korepanova, Nikolai Anisimov, Toivo Sõmer). 
2020. aasta hõimupäevade kontsert Eesti Rahva Muuseumis, kus astus üles ka udmurdi-eesti folklooriansambel AR-GOD (Maria Korepanova, Nikolai Anisimov, Toivo Sõmer). Foto: Sille Annuk

Teie õpetaja saatis teid rahvalaulu õppima, et läheksite kodukohta tagasi ja hakkaksite muusikakoolis õpetama. Olete nüüd Eestis juba kaheksa aastat, miks te tegelete sellega siin, mitte Udmurtias?

Udmurdimaal ma teen seda ka, mul on siiani side. Eestiga on mul selline armastus esimesest sammust, mis ma Eesti pinnal tegin. Kohe, kui ma Balti jaamas jala maha panin, see armastus algas ja on iga aastaga kasvanud.

Eestis on võimalusi, mida Udmurtias pole, kus võib tegutseda küll lokaalselt. Aga Eesti on juba väljund maailma, rahvusvahelisele areenile, ja siin on ka teadusliku tegevuse võimalused avaramad. Minu eesmärk Eestisse tulekul oli doktorantuur ja teadustöö bessermanide krež’i teemal, ja see sai võimalikuks tänu sugulasrahvaste programmile, mille kaudu on väga paljud soomeugrilased tulnud Eestisse õppima ja teadustööd tegema.

Minu jaoks on Eesti väga kodune, inimesed on toredad ja ka soomeugri sugulus on mängus. Eestis ei ole ka eemalolek oma väikesest kodumaast nii raske, ja ka siin ma näen, kuidas inimesed õpivad tundma bessermane ja nende kultuuri.

«Udmurtias on suur probleem, kuidas noori kaasa tõmmata, kuidas teha nii, et oleks ühtaegu tänapäevane, aga samal ajal põhineks autentselt folkloorsel traditsioonil,» räägib Maria Korepanova. 
«Udmurtias on suur probleem, kuidas noori kaasa tõmmata, kuidas teha nii, et oleks ühtaegu tänapäevane, aga samal ajal põhineks autentselt folkloorsel traditsioonil,» räägib Maria Korepanova. Foto: Madis Veltman

Mis on plaanis tulevikus, ütleme kümne aasta pärast, kuhu tahate areneda?

Minu hapnik on looming, esinemine, interpreteerimine. Ja EMAs õppimine andis mulle väga palju juurde, võimaldas ennast arendada ja avastada oma loomingu tuuma. Ka selles mõttes on oluline mainida Eesti panust bessermanide kultuuri säilitamisse, mitte ainult dissertatsiooni kirjutamine, vaid ka selle avaldamine raamatuna, millel on praktiline väärtus. Nii saavad inimesed kohapeal Udmurtias selle kaudu ka ise õppida krež’i esitama.

Tulevikus ma näen sedalaadi aktiivset interpreeditegevust, aga ka kultuuri- ja muusikaprojekte, festivale. Kuigi krež on pikka aega olnud hääbumas, siis praegu on juba märgata huvi kasvu, inimesed loovad kollektiive. Ja kui varem oli nii, et ah mis need krež’id, need on mingi töinamine, aga nüüd juba mõistetakse seda sisemist energiat.

See, mis teeb bessermanid iseäraliseks, toob nad esile, on nende muusikakultuur, eeskätt krež. Oma rolli näen selle traditsiooni levitamises Udmurtias projektide kaudu, kogemuste vahetamises Eestiga, kus folgil on palju laiem kandepind, et saavutada seal sama, näiteks kuidas noored tegelevad rahvamuusikaga.

Udmurtias on suur probleem, kuidas noori kaasa tõmmata, kuidas teha nii, et oleks ühtaegu tänapäevane, aga samal ajal põhineks autentselt folkloorsel traditsioonil. Sellised ideed on peas olemas, pean hakkama neid realiseerima. Ja kui jumal annab, siis on sel ka tulemust.

Nii et soovite krež’i edasi noortele anda?

Nojah, krež’i esitamiseks peab enne elu elama, eluraskusi tajuma, kaotust tundma, see ei ole laul, mis ennast kergelt kätte annab, seda ma mõistsin oma doktoritööd tehes ja oma enda stiili välja kujundades. Itk, mida krež olemuselt on, selle esitamine oli mulle alguses väga raske, oli teatud annus kunstlikkust. Ja noorel inimesel pole veel millestki laulda, pole elukoormat kogunenud veel nii palju, et see loomulikult välja tuleks.

Aga kõigepealt siiski haarata kuulamisega, et tekiks positiivne nälg nende järele, samas ei saaks algul üledoosi, sest mitte iga inimene ei suuda kaua ja püsivalt kuulata seda materjali. Et tekiks sisemine kutse või tõmme, justnagu mälu ärkaks üles, et ah, mu vanaema ju ka laulis niimoodi. Ja isegi kui inimene ei tule krež’i juurde, on see äratanud huvi rahvaluule vastu laiemalt.

 

Bessermanid

Illustratsioon: Pm
  • Bessermanid on udmurdi keelt kõnelev, kuid tugeva turgi kultuuripõhjaga etniline rühm Põhja-Udmurtias.
  • Bessermane on praegu umbes paar tuhat, nad elavad umbes neljakümnes asulas, sealjuures kümme neist on täiesti bessermani külad.
  • Bessermane mainitakse juba 13.–15. sajandi vene kroonikates.
  • Nende keel on lõuna-udmurdi joontega, mistõttu arvatakse, et nad on pagenud oma praegustele asualadele mongolite eest põhja poole.
  • Bessermanid on õigeusklikud, kuid nad on säilitanud varasema islamiusu ja omausu jooni.
Märksõnad
Tagasi üles