INTERVJUU ANNIKA HAASIGA ⟩ Kliimamuutus on paratamatult seotud absoluutselt kõigega

Annika Haasi pani kliimakriisi teemaga tegelema küsimus, mida me vanematena oma lastele tegelikult pärandame. FOTO: Eero Vabamägi

Praegu Dokfoto keskuses üleval olev Annika Haasi uus näitus «Kasvuhooneefekt» kujutab Eesti noorema põlvkonna esindajaid, kes tunnevad põhjendatult muret üha süveneva kliimakriisi pärast. Lisaks nende portreedele jäädvustas Haas ka nende mõtted, viies kolme aasta vältel nendega läbi mahukaid keskkonnateemalisi intervjuusid, et paremini mõista noorema põlvkonna suhtumist ja võimalikku generatsioonidevahelist konflikti. Tulemuseks on väga liigutav ja mõtlemapanev näitus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mis selle näituse idee käivitas?

Kolm aastat tagasi ajendas mind Eesti uue generatsiooni ja keskkonnateema suhet fotograafia abil analüüsima noorte inimeste reaktsioon ühineda siinmail ideeliselt ja tegudelt Rootsi kooliõpilase Greta Thunbergi 2018. aastal alustatud streigiga, et protestida valitsuse tegevusetuse vastu kliimakriisi lahendamisel. Üle maailma kooliõpilaste seas levima hakanud liikumine Fridays For Future sai rakukese ka Eestis. Ent peagi kujunes projekti alusidee ulatuslikumaks, kuna algne põhimõte keskenduda vaid noorte kliimaaktivistide filosoofiale ei andnud terviklikku pilti kogu teema ulatuses. Minu soov oli näha noore inimese ja keskkonna suhet tänases Eesti ühiskonnas laiemalt.

Samuti pani teemaga tegelema küsimus, mida me vanematena oma lastele tegelikult pärandame. Kuigi inimesed soovivad lastele parimat, on need soovid pigem seotud materiaalse heaoluga – hüvedega kindlustatud tuleviku ja lastesse kodeeritud eduvalemiga, mis peaks tagama nende konkurentsivõimelisuse karmis ja pidevale majanduskasvule orienteeritud maailmas.

Tekkis küsimus, kas me mõtleme kordagi ka sellele, et meie lõputust tarbimishimust kiiva kiskunud väärtushinnangud hävitavad me ümber keskkonda, millest meie heaolu tegelikult sõltub, ja jätavad nooremad põlvkonnad hätta, asetades nad olukorda, kus tuleb iga päev tegelema hakata hoopis muredega, mis on seotud puhta õhu, joogivee ja teiste praegu veel nii iseenesestmõistetavate ressurssidega. Mida me siis õigupoolest oma lastele ikkagi soovime?

Milliste põhimõtete või printsiipide järgi on see näitus tehtud?

Kolme aasta vältel jäädvustasin Eesti noorema põlvkonna esindajaid (12–23-aastased), tehes nendega keskkonnateemasid puudutavaid intervjuusid, selgitasin nende vaateid ja teadlikkust tarbimise, loodushoiu ja isikliku panuse kohta väiksema ökoloogilise jalajälje saavutamiseks. Valisin pildistamiseks maastiku Tallinna äärealal. See on endine aiapidajate piirkond, kus apokalüptilise meeleolu loovad paljud hüljatud ja lagunevad kasvuhooned, mis sümboliseerivad kasvuhooneefekti praegust tasakaalutust.

07.07.2021 09.07.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto