N, 1.12.2022

ARVUSTUS ⟩ Meile jäeti surev maakera

Rahel Aerin Eslas
, kultuurikriitik
Meile jäeti surev maakera
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Jätkuva kliimakriisi pärast muret tundvad noored Aasa ja Liisa portreteerituna Annika Haasi näitusel «Kasvuhooneefekt». Foto aastast 2021.
Jätkuva kliimakriisi pärast muret tundvad noored Aasa ja Liisa portreteerituna Annika Haasi näitusel «Kasvuhooneefekt». Foto aastast 2021. Foto: Annika Haas

Meile jäeti surev maakera. Jäeti, mitte jäetakse, sest meie poliitiline maailm on niivõrd tihedalt seotud riikide oma majandusega, mida vanad poliitikud looduse heaolule eelistavad. Looduse hoidmine ja austamine on asendunud pöörase ja mõttevaba konsumerismiga, mis toidab edasi meid hävitavat süsteemi. Keskkonna teema on politiseeritud, aga peaks olema sellest üle.

Dokumentaalfotograaf ja fotokunstnik Annika Haas on kolme aasta väitel intervjueerinud ja pildistanud Eesti noori, kes valutavad keskkonna ja tuleviku pärast südant, andes neile nii näo kui ka hääle. Noorte portreed katavad näitusesaali seinu, nende all väljavõtted intervjuust. Ruumile langeb nukker vari, nagu oleks tegemist mälestusega kadunud maailmast ja nendest, kes proovisid viimase hingetõmbeni seda päästa.

Nukrus, mure ja väga palju empaatiat

Näituse keskmes olevatest noortest ei saa paljud isegi praegu veel hääletada, rääkimata siis ise poliitikas osalemisest. Kui nad kunagi piisavalt vanaks saavad, on veel mitu aastat tagasipööramatut kahju tehtud. Pildistamine toimus mahajäetud kasvuhoonerajoonis Tallinna külje all, mis sümboliseerib inimeste aina suurenevat kaugenemist loodusest. On veidi hirmutav mõelda, milline meile praegu loomulik loodusläheduse väljund muutub kümne aasta pärast kaugeks mälestuseks.

Haasi töödest peegeldus nukrust, muret ja rohkem empaatiat kui terve riigikogu peale kokku. Need noored on mures iseenda, oma lähedaste ja terve maailma tuleviku pärast. Nad jälgivad nii maailmas kui ka kohalikul tasandil toimuvat ja tunnevad, nagu keegi ei kuulaks neid. Vahel tahetakse kõik kliimaaktivistid panna oma vaadetelt ühte patta, aga videointervjuudest kõlasid läbi niivõrd erinevad võimalikud lähenemisviisid rohelisemale tulevikule, et neist võiks kasvada välja väga tulemuslik debatt.

Ütleksin, et see näitus on üks parimaid viise, kuidas edasi anda mitte ainult noorte hääli, vaid ka nende tundeid.

Küll tõusis näitusel kõndides esile väike kaitserefleks. Me oleme näinud kõige populaarsema noore kliimaaktivisti Greta Thunbergi näitel, millise raevu ja jõuga selliseid noori rünnatakse, kui nad ütlevad midagi, mis ei järgi seni kehtinud maailmakorra reegleid. Seetõttu peaks nende avalikkuse ette toomisega samuti olema pigem ettevaatlik, et mitte teha neist järjekordsed märklauad. Seda saab silmas pidada näiteks intervjuu jaoks küsimusi kokku pannes, intervjuud lõigates jne. Haasi esitatud küsimused olid küll asjalikud ja igati vajalikud, aga nende intervjuude vaataja peaks pidama meeles, et 15-aastasel ei saagi näiteks olla nii palju teadmisi metsanduspoliitikast, kui võiks olla keskkonnakomisjoni liikmetel.

Aasa näitusel «Kasvuhoone­efekt». Foto aastast 2019.
Aasa näitusel «Kasvuhoone­efekt». Foto aastast 2019. Foto: Annika Haas
Ron-Jonas on noor moelooja, kes loob enamiku oma riideid taaskasutatud materjalist. Foto aastast 2020.
Ron-Jonas on noor moelooja, kes loob enamiku oma riideid taaskasutatud materjalist. Foto aastast 2020. Foto: Annika Haas

Tasuks mõelda ka sellele, miks tavaliselt keskendutakse avalikkuses rohkem kliimaaktivistide ründamisele kui probleemiga tegelemisele. Paljud kardavad muutust oma senises mugavusi täis eluviisis. Ego nii kergelt ei maanda.

Samas on alates 1988. aastast 71 protsenti maailma kasvuhoonegaasidest põhjustanud 100 ettevõtet, mille juhtidel pole sooja ega külma, kas pärast neid tuleb veeuputus või metsatulekahju. Vaid lühiajalisest kasumist mõtlevad ka kõik need investorid, kelle rikkus kasvab koos ettevõtte eduga. Maakera päästmiseks või elu säilitamiseks peavad kõik riigid esimest korda maailma ajaloos päriselt ühise eesmärgi nimel töötama ning riskima riigi ajutise kehvema majandusliku seisundiga, et liikuda üle jätkusuutlikumale eluviisile. Selleks vajalikud teadmised ja vahendid on meil ju tegelikult olemas.

Inspiratsioon ja melanhoolia käivad käsikäes

Kliimaaktivismi puhul peame olema väga ettevaatlikud, et me ei võtaks ära madalama majandustasemega peredelt, kellel ei ole tihti võimalust näiteks osta kõigile pereliikmetele ühistranspordi kuukaarte, kallist elektriautot või ökobanaane. Südantsoojendav oli näha näitusel esitatud intervjuudes sedasama mõistlikkust ka nende noorte suust.

Annika Haasi näitus «Kasvuhooneefekt» Telliskivi loomelinnakus.
Annika Haasi näitus «Kasvuhooneefekt» Telliskivi loomelinnakus. Foto: Eero Vabamägi

Näituselt lahkudes võib tunda end kas melanhoolselt või inspireeritult. Dokfoto keskuse seinu katvad vanad õpetused tomatite ja kurkide kasvatamise kohta – nostalgiline tagasivaade kasvuhoonetele, millel on tohutult potentsiaali teha inimeste elu paremaks – annavad kaasa uue inspiratsiooni teha ka endale kuhugi väike peenar, mille eest hoolitseda. Annika Haas suutis luua esteetilise näituseruumi, mis loob tunde, nagu oleksime ise mahajäetud kasvuhoones, kus tomatite asemel on noored inimesed, kes vajavad samuti päikest ja vett. Ütleksin, et see näitus on üks parimaid viise, kuidas edasi anda mitte ainult noorte hääli, vaid ka nende tundeid.

Ärme vea neid alt. Ühine rahvusvaheline ja riigi tasandil pingutamine on vaieldamatult kõige olulisem, aga ka kohaliku omavalitsuse tasandil saab palju ära teha mitte ainult kliima, vaid ka inimeste endi vaimse tervise, kogukonnatunde ja jätkusuutlikkuse heaks. Miks ei võiks näiteks igal Tallinna korteriühistul olla ühine kasvuhoonestik, et inimestele jääks alles mälestus viisist elada teisiti?

ARVUSTUS

Annika Haasi isikunäitus «Kasvuhooneefekt»

26. septembrini Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses

Märksõnad
Tagasi üles