Olete taastusravikliiniku kauane juht, tunnistanud lähedalt Covid-19 laastavat mõju. Kuidas on teie argipäevad viimase aasta jooksul välja näinud?
Mina hakkasin jälgima seda, mis maailmas toimub, 2020. aasta jaanuaris. Wuhan oli hirmutav.
Mis oli väga eripärane – vaktsiin on ju teaduspõhine –, saame valmis olla ja aidata siis, kui meil on rohkem teadmisi. Ka meditsiiniajakirjade väga kiirelt arenevad teadusartiklid olid ikkagi väga infovaesed. Tegelikult oli algus selles suhtes hirmutav. Kui päris ausalt ütlen, siis eriolukorra ajal tundsin ma end tohutult privilegeerituna, et sain tööle tulla – meie raskus oli see, et puudus oli isikukaitsevahenditest.
Mina olen saanud juhina sellest aastast meeletu kogemuse, arenesin tugevalt. Nägin läbipõlemisi, üksteise toetamist.
See, kuidas püüdsime Eesti tervishoiu heaks parimaid lahendusi – teate, see oli niivõrd võimas. Just seetõttu, et haigla ja kiirabi kolleegid, perearstid, olime suhteliselt väsinud – ka eelmisel suvel me ju tegelikult ei puhanud.