E, 30.01.2023

Juhtkiri ⟩ Madin mälutöö eesliinil

Postimees
Madin mälutöö eesliinil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Päeva karikatuur 22.07.2021
Päeva karikatuur 22.07.2021 Foto: Urmas Nemvalts
  • Eestlastel ja venelastel on erinev vaatenurk II maailmasõja sündmustele
  • Pronksiööle järgnenud aastatel on õpitud teineteise tundlikke kohti arvestama
  • Narva muuseumi teadusliku kompetentsuse langemine on väga kahetsusväärne

Eestlaste ja venelaste vahel ei ole keerulisemat väärtusküsimust kui suhtumine II maailmasõja sündmustesse. Kuigi sõda jääb iga aastaga kaugemasse minevikku, ei ole vajadus mälutöö järele siiski kadunud. Muuseumidel on selles kandev roll, iseäranis Narvas.

Tänases lehes on ülevaade kurioossetest juhtumistest Narvas, kus muuseumi kodulehel räägiti Eesti astumisest NSV Liitu ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (sic!) Narva esindaja arutas sotsiaalmeedias, kuidas tähistada Narva linna «vabastamist» punaarmee poolt. Sotsiaalmeedias keegi muidugi jutumärke ei tarvitanud, sündmust tõlgendati vabastamisena ilma irooniata.

Ajaloolistel põhjustel on eestlastel ja venelastel mõistagi erinev vaatenurk II maailmasõja sündmustele, sinna ei ole midagi parata. Peamine on teada teineteise punaseid jooni ja nende suhtes vastastikku väärikust säästa.

Eesti okupeerimine ja annekteerimine stalinistliku Nõukogude Liidu poolt on ajalooline fakt, mida kinnitab kas või demokraatlike riikide järjekindel mittetunnustamise poliitika. Just seetõttu ei tähendanud Punaarmee pealetung ja Eesti hõivamine 1944. aastal eestlastele vabastamist, seda enam, et võõrväed ei lahkunud pärast missiooni lõppemist riigist, vaid jäid seda ligi viiekümneks aastaks okupeerima. Need on seisukohad, kus eestlased järeleandmisi teha ei saa.

Teisalt tuleb aru anda, et Eesti okupeerimine ja annekteerimine Stalini režiimi poolt oli stalinismi kuritegu, mille eest ei pea moraalset vastutust kandma inimesed, kes sõja järel heauskselt Eestisse kolisid. Samuti ei tunginud nõukogude väed 1944. aastal Eestisse mitte ainult Eestit okupeerima, vaid osana laiemast sõjategevusest, mille eesmärk oli purustada Hitleri režiim. «Okupandi järeltulija» on seega silt, millega ükski vene päritolu inimene Eestis leppima ei pea.

Narva muuseumi teadusliku kompetentsuse langus viimastel aastatel on väga kahetsusväärne. Et Narva asub mälutöö eesliinil, on riigi jõuline sekkumine muuseumi toetuseks hädavajalik.

Õnneks on Pronksiööle järgnenud aastatel teineteise tundlikke kohti üha enam arvestama õpitud, kuid vajadus suurema ühisosa järele keerulise ajaloo mõtestamisel on siiski teretulnud. Hea näitena võib tuua Maardu linna, mis mõned aastad tagasi rajas kalmistule leinavat ema kujutava II maailmasõja mälestusmärgi ja eelmisel aastal ka sõjas hukkunute mälestusele pühendatud kabeli.

Ida-Virumaal toimusid 1944. aastal kõige verisemad lahingud, kus totalitaarsete režiimide manipuleeritud lihtsad inimesed võitlesid ja langesid üldinimlike ideaalide eest mõlemal pool rindejoont. See väärib mälestamist ja tunnustamist mõlemalt poolt. Ja kui selles õnnestub leida teineteisemõistmine, siis paistab täies alastuses välja ka totalitaarsete režiimide jõhker manipulatsioon.

Aastaid on räägitud Eesti vene kogukonna elamisest teises inforuumis ja seda enam on oluline, et Eesti ja eesti väärtusruum oleks Narvas kohal nii palju kui võimalik. Selles kontekstis ka mõningast arengut on, kuid Narva muuseumi teadusliku kompetentsuse langemine viimastel aastatel on väga kahetsusväärne.

Kui eelmine kord juhtus, et Narva muuseum sattus linnas raskustesse, sekkus riik jõuliselt ja võttis muuseumi enda hallata. Praegu on muuseumis taas madalseis ja riigi jõuline sekkumine oleks hädavajalik.

Märksõnad
Tagasi üles