Valge põder – sisemine loom urbaniseeruvas maailmas

Kuigi otsest kontakti oli etenduses ülinapilt, oli siiski tajutav tantsijate ühine hingamine. FOTO: Juri Seredenko

Kuumus, hallikad kivimüürid, kusagilt paistab rohelust, kivirahnud keset tühja tasapinda. Üksteisest eemal olevad figuurid mustas tõmbamas kätte valgeid kindaid. Koondumine, ühine kühmutõmbumine, jalgade kiire sibamine, mis kõrvaklappide abil muutub kuuldavaks klõbinaks ja kutsub rännakule kaasa.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nii algas Fine 5 kohaspetsiifiline vaatemäng märkajale «White Elk/Valge põder» Kumu sisehoovis 15. juulil.

Etendajad sulasid pilti sisse sujuvalt – ühelt ja teiselt poolt, kõrgemalt ja madalamalt tasandilt. Etenduse koht pakkus etendamiseks mitmekülgseid võimalusi, kuna käike, astmeid ja ruumi oli palju. Aeg-ajalt eksles pildile Kumusse tulijaid, muuseumist lahkujaid, lihtsalt möödujaid. Ja kui mööda treppe astus aeglaselt, ettevaatlikult alla ligikaudu viieaastane heledapäine tüdruk, piieldes kõhklevalt etendust ja seejärel minema lipates, mõjus just tema salapärase valge põdrana, sisselavastatuna, mitte juhukülalisena.

27.07.2021 29.07.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto