P, 22.05.2022

Juhtkiri ⟩ Mesimagus kuld

Postimees
Mesimagus kuld
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Eesti võitis kuldmedali
  • Vehklemisnaiskond on muljet avaldav
  • Olümpiakuld innustab ka uut põlvkonda

Kummardus! Pärast kuraditosinat aastat olümpiamängude kullapõuda on Eesti rahval lausa neli uut kangelast – meie epeenaised Julia ­Beljajeva, Katrina Lehis, Erika Kirpu ja Irina Embrich tõid Tokyost ühiselt koju kirkaima medali. Seda väga õigel ja vajalikul ajal.

Erakordne tahtejõud, sihikindlus, töökus, visadus, raudsed närvid – Eesti vehklemistiim on muljet avaldav alates sportlastest kuni taustajõududeni välja. Esikoht tähendas ka teisi võite – Irina Embrichist sai pika ja uhke karjääri lõpusirgel Eestile kõige enam medaleid toonud sportlane, Kat­rina Lehis tõi aga meile neil mängudel juba teise medali. Epeevehklemine on mõnda aega olnud üks eestlaste tugevamaid alasid ning eile Tokyos toimunu vajutas vägeva jälje Eesti spordilukku. 

Edu toodab uut edu alati ka juurde. Juba praegu saab tõdeda, et Eesti vehklemise järelkasv on nõnda tugev, et kõik potentsiaalikad sportlased Tokyo olümpiakoondisesse ei pääsenudki. Olümpiakuld innustab kindlasti uut põlvkonda noori sportlasi ning loodetavasti näeme tulevikuski vägevat medalisadu, nii praeguste kui tulevaste vehklejate töö tulemusel. Samuti ärgitab see tegelema aladega, mis esimesena spordile ja olümpiamängudele mõeldes pähe ei pruugi tullagi.

Erilise hoo on Eesti vehklemine sisse saanud viimastel aastatel, kui spordiala taha on tekkinud hea võrgustik ja suuremad investeeringud. Kui kastad taime, siis hakkab see ka õitsema.

Ehk on ka «minimatš» ja «topelttorge» nüüd pikaks ajaks spordihuviliste eestlaste sõnavarasse lisandunud ja küllap saavad hoo sisse vigurijutud sellest, kuidas eestlane on juba Lembitu aegadest saati kõva mõõgakeerutaja olnud. Kuid suurem osa Eesti epeevehklemise edu vundamendist on siiski laotud Haapsalus, treener Endel Nelise koolkonna juhtimisel. Ka praeguse naiskonna selja taga olev tiim on sellega tugevalt seotud, Endel Nelise poeg juhendas naiskonna peatreenerit Kaido Kaabermad ja tütar varem Kat­rina Lehist.

Kuid erilise hoo on Eesti vehklemine sisse saanud viimastel aastatel, kui spordiala taha on tekkinud hea võrgustik, tugevad sparringupartnerid ja suuremad investeeringud. Kuus aastat tagasi sõnas epeenaiskonna peatreener Kaaberma filmi «Vehkleja» linastuse eel, et noori andekaid vehklejaid Eestis on (nimetades nende seas ka Lehist), kuid spordiala vajaks kaasaegsemaid tingimusi. 2016. aastal valmiski Haapsalus Nelise-nimeline vehklemishall ja aasta hiljem avati Tallinnas moodsate vehklemistingimustega Sõle Spordikeskus. Nüüd on tulemus kuldmedali näol käes – kui kastad taime, siis hakkab see ka õitsema.

Eriti mesimagusaks tegi eilse võidu aga selle ajastus. Pärast pikka, elu halvava viirusega koos elatud aega on lõpuks midagi, mille üle koos uhked olla. On suur õnn, et OM sel aastal ikkagi toimub. Rasketel aegadel saab eriti selgeks, miks suuri spordisündmusi vaja on, eriti väiksematele rahvastele. See võit andis kõigi negatiivsete uudiste ja hirmutava koroona­sügise eel eestlastele põhjust olla korrakski rõõmus, tunda uhkust oma rahva saavutuste üle ja hellitada endas lootust, et kõik on võimalik.

Kui saime juba olümpiavõidu, küll siis saame ka koroonast jagu. Ikka kõva töö ja sihikindluse abil. Järgmiste võitudeni!

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Tehnika
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles