AK ⟩ Ellipsi kirjanduskool: halvad emad ja head emad

Hele-Mai Viiksaar FOTO: Erakogu

Kirjanduse kaudu saab pidada ka ühiskondlikke diskussioone. Emaduse kujutamise eri tahkudest ilukirjanduses kirjutab Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant Hele-Mai Viiksaar.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Emadust on läbi aegade idealiseeritud ja fetišeeritud, alustades kunstimaailmas enimlevinud piibellikust motiivist Madonna lapsega, lõpetades kirjandusmaailmas esindatud Mummimamma või Molly Weasleyga. «Hea ema» on ennastohverdav, isetu, jäägitult oma lastele pühendunud, juba loomuomaselt emalik ja hoolitsev. Oskus olla hea ema on midagi, mis on kindlasti juba instinktiivne ning heal ja normaalsel naisel juba sündides olemas, tüdrukud on «väiksed perenaised» ja poisid «arstid, juristid, väiksed mehaanikud». Ühiskondlikul on paika pandud kindlad arusaamad, mille alusel lahterdada naisi «väärtuslikeks» ja emasid «headeks», ja nendest hälbimist peetakse suisa tabuliseks.

Kirjandus on ohutu võlumaailm, kus mängida läbi erinevaid teooriaid, arutleda mingite tabuliste teemade üle ning tuua ilmsiks ühiskondlikke murekohti. Samas peame aga arvestama, et nii nagu päriselus, on igasuguste lugude puhul oluline endale teadvustada, kes meile lugu jutustab. Kui küsime, kus Lolita ema oli ja miks ta oma last ei aidanud, peaksime samal ajal ka silmas pidama, et pilt Charlotte Haze’ist (ebaatraktiivne, brutaalne, oma last põlgav) on meile esitatud läbi Humbert Humberti silmade. Kui Charlotte või Lolita saaksid oma lugu rääkida, oleks see suure tõenäosusega sootuks teistsugune.

30.07.2021 02.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto