Intervjuu ⟩ HUNT – võimalus olla julgelt ebaloogiline

HUNT kahekesi. Hannaliisa Uusma (vasakul) ja Brigitta Davidjants. Nad leiavad, et oma võlu on selleski, et keegi neilt midagi ei oota.  FOTO: Birgit Pajust

Neil ei ole pretsedenti, on nii mõnigi elektroonilise popi duo või õigemini trio HUNT kohta öelnud. HUNT on Hannaliisa Uusma (kes on popstaari elu ja kuvandit mekkinud HU? lauljana), Brigitta Davidjants ja kontsertide ajaks liitub nendega ka videokunstnik Kristin Pärn. Nende muusikat on üsna keeruline defineerida ja see on ka üks põhjus, miks ta on hea. Aga see on vaid üks headuse põhjustest, neid on veel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mai lõpus ilmunud teisel plaadil «Station Luna» võtavad nad riske, ühendavad mingis mõttes ühendamatut ja võivad üksjagu deformeerunud moel meenutada kasvõi 80ndate maitsega synth-pop’i, millesse sekkub 20. sajandi alguse range kõlaga avangard. Näiteks. Aga neid eri põhjuste ja allikate ristumiskohti on selles muusikas muidugi rohkem.

Olla samaaegselt pop ja avangard, tantsimiseks ja kuulamiseks, mõistmiseks ja mittemõistmiseks, ahistuseks ja vabastuseks. Olla ühesõnaga muusika, millel on unistuse loogika.

Kõigepealt küsiks, milline on teie suhe Narvaga?

Brigitta: Mu vanaema pere on Narva-Jõesuust pärit ja elas mõne aja ka Narvas. Minu jaoks on see kant alati kaardil olnud. Olen seal lapsest saati käinud, sinna on maetud sugulasi ja arvestades, kui vähe on mul Eestis juuri, on Narva-Jõesuus mu juured.

Hannaliisa: Minu jaoks on ka päritolukoht, mu vanaisa on Narvast pärit. Mu vanaisa isa pidas seal Eesti ajal juuksurisalongi. Kogu majapidamine pommitati Teise maailmasõja ajal maha ja peale seda sõna otseses mõttes katkesid ka meie peresidemed Narvaga. Kahju, et nii on läinud. Minu jaoks ongi Narvast kujunenud pigem selline võõras, eksootiline, põnev koht. Suhtun Narvasse uudishimu ja soojusega, aga vahel mõtlen, et ehk pisut nagu välismaalane, kes saabub kuhugi põnevasse Ida-Euroopasse. See tunne on huvitav ja kutsub muidugi mõtisklema, mis on sellise tunde tagamaad.

Aga alustaks mingis mõttes päris algusest. Kuidas te üldse koos muusikat tegema hakkasite?

Brigitta: Olime mõlemad muusikaakadeemias muusikateaduse osakonnas doktorantuuris. Hakkasime koos tegema loenguid soolisusest popmuusikas ja neid kokku pannes avastasime, et klassiruumis on klaver. Hakkasime proovima ning see asi läks üsna valutult ja kergelt käima. Nii et akadeemias saime tuttavaks.

31.07.2021 03.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto