Erinevad inimteadvust moonutavad ained, mille kasutamine ja omaminegi on aastakümneid olnud range keelu all, on viimase kümnekonna aasta jooksul hüppeliselt teaduse huviorbiiti tõusnud. «Ohtlikest narkootikumidest» on kujunemas «kasulikud abivahendid vaimse tervise probleemide vastu» ning psühhedeelsetest ainetest psühhiaatria ja ajuteaduse kuum sõna.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kümme aastat tagasi ei oleks olnud mõeldav, et maailma teadusajakirjade n-ö ajakirjanduslikes osades ilmuksid pealkirjad, nagu «Kuidas ecstasy ja psilotsübiin psühhiaatriat raputavad» või «Psühhedeelikumide suur võit tõstab küsimusi posttraumaatilise stressi asjus». Nüüd need juba ilmuvad.

Samuti võib varasematest aastatest leida pealkirju, nagu «Hallutsinogeensed ained aitavad vähipatsientidel surmahirmuga hakkama saada», «Psühhedeelsed trip’id võivad mõistust avardada» jne.

Vastavasisulisi uuringuid tehakse tippülikoolides, nagu Imperial College’is Londonis, Johns Hopkinsi Ülikoolis, California Ülikoolis Berkeleys, Siinai mäe Icahni Meditsiinikoolis New Yorgis jne. Eestlasliku IT-meelsusega on oma uuring käimas Eestiski, kuid sellest hiljem.

Võtmesõna uimastiuuringute taassünnis ongi «psühhedeelne», mis kreeka keeles tähendab «vaimu avaldav, vaimu näitav».

Aineid manustatakse kontollitud seansi ajal

Psühhedeelikumide alla kuuluvad uimastid nagu LSD, psilotsübiin ning teisedki (vt kõrvallugu). Lisaks on fookusesse tõusnud ka empatogeenide ehk empaatiat tõstvate ainete hulka kuuluv metüleendioksümetamfetamiin ehk MDMA.

Üldjuhul ei kaasne selliste uimastite tarbimisega märkimisväärseid silmaga nähtavaid füsioloogilisi mõjusid – kui näiteks alkoholijoobes inimese võib juba puhtalt välimuse põhjal ära tunda, siis psühhedeelikumide mõju piirdub ajuga.

Ajus on neil aga nii tugev efekt, et keeldude järkjärgulise leevenemisega on ka teadlased hakanud mõistma, et nende psühhiaatrilisest potentsiaalist ei ole enam võimalik mööda vaadata.

«Terapeutiliste ainete uurimisel vaatad tihtipeale andmeid ja mõtled, et oleme äkki veidi näidikut liigutanud. Siis vaatad aga MDMA [uurimisel saadud andmeid] ja mõtled, et unustage see muu asi ära – sellega on efekt lihtsalt nii palju võimsam,» ütles San Francisco California Ülikooli neuroloog Jennifer Mitchell teadusajakirjale Nature pärast ühe MDMA toimeid käsitlenud uuringu lõpetamist.

Mille vastu nimetatud ained siis aidata võiksid?

Juttu on tervest hulgast peamiselt vaimse tervisega seotud probleemidest - alates raskest depressioonist alkoholismini ja posttraumaatilisest stressist surmahirmuni vähihaigetel.

Kuid reeglina pole tegu n-ö tavalise uimastitarvitamisega ning ka teadlased rõhutavad intervjuudes tihtipeale, et «ärge seda kodus proovige».

Nimelt on need ained tõusnud teadlaste huviorbiiti mitte nii väga retseptiravimina, mida inimene iga päev tarbima peaks, vaid pigem psühhoteraapia osana, kus patsient viiakse teatud vaimsesse olekusse, milles saab ravida.