P, 4.12.2022

Mul on hea seal, kus mind ei ole

ARHIIV
Alvar Loog
, toimetaja
Mul on hea seal, kus mind ei ole
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Nägijast nähtavani / on samm, mida keegi ei sammu. [...] See on teisel pool. See on teisel käel. / Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke / ei saa ruumi oma lamedast maailmast / ja valguse vaibudes vaibub temagi, / vaataja ära pöördudes pole teda enam» (Jaan Kaplinski, «Tolmust ja värvidest», 1967, lk 55).
«Nägijast nähtavani / on samm, mida keegi ei sammu. [...] See on teisel pool. See on teisel käel. / Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke / ei saa ruumi oma lamedast maailmast / ja valguse vaibudes vaibub temagi, / vaataja ära pöördudes pole teda enam» (Jaan Kaplinski, «Tolmust ja värvidest», 1967, lk 55). Foto: Ain Protsin

Taasavaldame tänavu jaanuaris ilmunud artikli.

Iga luuletaja looming tõukub suuremal või vähemal määral mingist isiklikust (sise)konfliktist. Vigastatud merikarp sünnitab pärli. Või vähemalt püüab sünnitada. Jaan Kaplinski on inimesena justkui kehastunud konflikt – ta on olnud läbivalt opositsioonis kõige ajaliku ja maise ning sealhulgas iseendaga.

Kui muidu öeldakse, et mõni inimene on teatud päevadel justkui vale jalaga voodist välja astunud, siis Kaplinski kohta võib sama kujundiloogikat kasutades väita, et ta näib olevat astunud vale jalaga siia maailma. See juhtus täna 80 aastat tagasi: keset suurt ilmasõda, okupeeritud Tartus, ilma isata. Poola juudi poja ja individualistliku intelligendina sattus ta ühiskonda, mis pidas kalliks etnilist tõupuhtust ning kollektivismi. Kas just seetõttu või mitte, aga igatahes on tema suhe ja suhtumine olnud ülimalt problemaatiline peaaegu kõigesse peale ümbritseva looduse ning eelajaloolise ja orientalistliku elutunnetuse ning kultuuripärandi.

Meie kultuur, mille fassaad peidab oma näilise mitmekesisuse taga sügavat homogeensust, vaidlustamatuid (ning sageli ka teadvustamatuid) tõekspidamisi, püsihoiakuid ning kaanoneid, vajab kriitiliseks enesereflektsiooniks vaimselt võimeka ning söekalt sõltumatu reaktsioonilise siseopositsiooni olemasolu. Minu silmis on Jaan Kaplinski üks väheseid eestlasest avalikke intellektuaale, kes suutnud ja soovinud seda rolli viimase poole sajandi jooksul täita.

Me kõik teame, et inimese elu, mis on suuremas osas sotsiaalne kombetäitmine, kujutab enesest lõputut kompromissi ja kohandumist. Need tagavad kodurahu ja kasvatavad «kultuurset» renomeed, ent nüristavad intellekti ning kulutavad isiksust, tema isepäraselt teravaid nurki; teevad meid kõigi ühesugusteks kuulekateks kaasanoogutajateks, omaenese vangivalvuriteks. Kaplinski pole lasknud sellel endaga juhtuda, ta on püüdnud jääda viimaseks «indiaanlaseks», kujundanud kohanematusest nii oma minapildi kui ka isikukuvandi selgroo.

Oma 1965. aastal ilmunud esikogus kirjutab ta manifestatiivse ähvardavusega: «Ma ei oska liputada saba» (1965, lk 36). Ning tõdeb ühes hilisemas luuletuses, et on «väsinud nägemast mis on valede vale», ega soovi «tunnistada tõeks [...] varjude teater tagahoovi uni mingi tegelikkus» (1976, lk 47). Kaplinski jaoks on ikka olnud üks tegelikkus ees või taga, ta lappab neid oma meditatiivsetel ja müstilistel mõtterännakutel nagu lehekülgi säästukaupade kataloogis. Kord mõjub peibutavalt üks, siis jälle teine või kolmas, kuid tegelikult ei paista see päris õige olevat neist ükski. Ja mille järgi üldse valida? Sest selge on see, et meeled petavad kohe, kui endast natuke kaugemale vaatad: «tähistaevast mida näeme / pole enam ammu olemas» (2005, lk 19).

Kultuur, mis peaks olema meie vaimne kodu, on Kaplinski jaoks kõigest kolakamber ja mausoleum: «igal pool lebavad muumiad ja luude püramiidid / elavate jaoks on vähe ruumi» (1976, lk 91). Kultuur pole talle mitte niivõrd vaimu rikastaja ja vabastaja, vaid takistus «tunnetuse ja vabaduse teel» (1984, lk 74). Sellega seoses meenub üks Kaplinski esikkogus leiduv – ning tema luuleloomingus nii hoiaku kui stiilivõttena suhteliselt haruldane – satiiriline allegooria: «seltsimees Tursk, / need, kes vaatavad teie maailma / väljaspoolt, / kutsuvad teda konservikarbiks» (1965, lk 49).

Kaplinski kirjutab ühes veerand sajandit tagasi avaldatud tekstis: «Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastusavaldusest maailmale» (1995, lk 24). No ma ei tea! Kas armastust saab avaldada nii norusel toonil? Minu silmis on Kaplinski värssides olnud keskeltläbi ikka rohkem resigneerunud leppimist ja kirgastunud melanhooliat kui siirast kirge ning joovastust. Neid kannab mingi iselaadne tüüne rahutus ja kompulsiivne äraigatsus, tema sõnad kõlavad sageli kui summutatud ohked. Poeedi pilk on kergelt looritatud nagu sellel, kes püüdnud pikalt (aga ilmselt edutult) teispoolsusesse vaadata. Halli ja peene niidina läbib Kaplinski luuletusi eksistentsiaalne ja epistemoloogiline pessimism: «elame tões nagu pimedad valguses» (1972, lk 22).

Kui lugeda tema luuletusi perearsti pilguga ning käsitleda kirjanduslikke motiive ja autorihoiakuid kui meditsiinilisi sümptomeid, on vist võimatu jõuda mingile muule diagnostilisele järeldusele kui see, et patsient peaks kiiremas korras keskkonda vahetama. Kuid Kaplinski paistab teadvat, et keskkond ei põhjusta tema (luulemina) probleeme, need lihtsalt projitseeruvad sellele. Kõige suurem takistus kestvale rahulolule ning õnnele on ikkagi tema enese mina. Ent kuidas ja kuhu see maha raputada?

Märksõnad
Tagasi üles