Kõnnitee kui rudiment

Heli Aomets FOTO: Erakogu

Vean kihla, et nii mõnigi jalakäija on märganud ja nurisenud, et kõnnitee kulgeb suure ringiga sihtkoha poole, kuigi saaks ka otse; et sebrani viiv distants tüütab ja väsitab ka kõige atleetlikuma jalakäija; et keskkond on hall ning täis nõukaklassikat ning et tee on poste täis takistusterada. Kõik disainivead kõnniteedes viitavad ühele: kõnniteid pole planeeritud eraldi, need on rudiment ehk piltlikult öeldes jäänus sõiduteede planeerimises.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Jalakäija on teistsugune kui auto. Tal on füüsiliselt teistsugused omadused: kiirus, mass, jõud, materjal. Tal on teistsugused eesmärgid ja võimalused eesmärkide saavutamiseks. Autot piiravad selle suurus ja neljarattalisus, millest vaid kaks pööravad, kuid sel on eeliseks materjali tugevus ja kiirus: kui jalakäija ja auto kokku põrkavad, saab alati haiget jalakäija. Autol pole närvisüsteemi, masin ei tunne valu. Kui auto saabki mõlgi, võib mõlgitud koha välja vahetada, kuid kui jalakäija saab «mõlgi», siis sõltuvalt asukohast on kahjustus funktsioneerimisele igavene, jälg alati nähtav või lõpetab see jalakäija elusolendina eksistentsi.

Asjaoludest, millest tuleneb jalakäija haprus, tuleneb ka tema paindlikkus, mida autol pole. Jalakäija – nii kõndija, ratastooli kasutaja kui ka vankriga lapsevanem – saab teha võrdlemisi järske manöövreid oma teel. Distants, mis kulub jalakäijal täielikuks peatumiseks või stiimuli ilmnemisel reageerimiseks ja näiteks 90-kraadise pöörde sooritamiseks, on seotud tema kiiruse ja massiga: kui stiimul tuvastatakse, on «masin», mida vaja juhtida, seesama, mis reageerib stiimulile.

14.08.2021 17.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto