Eestis pole tippspordile seatud selgeid ühiskondlikke eesmärke, kõrge kvalifikatsiooniga treenerid ei saa piisavalt tasu ning kogu rahastamise skeem on segane.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Rahastamine käib läbi keerukate skeemide
Spordis tihti suurt edu nautinud Suurbritannias peab spordialaliit riigilt toetuse saamiseks püstitama suurvõistluste medalieesmärgid ning see info avalikustatakse valdkonda kureeriva ministeeriumi ja Suurbritannia spordiorganisatsiooni UK Sport aastaaruannetes. Seega on plaan ja raha omavahel selgelt seotud.
Eesti spordis on lood teised. Poolteist aastat tagasi peetud spordikongressil sarjas president Toomas Hendrik Ilves neid, kes annavad spordile hinnangu tiitlivõistlustel võidetud medalite järgi. Peaminister Andrus Ansipi arvates ei pea aga sport olema riigi sport. Üle maailma olevat spordi toetamine eraettevõtete asi ning riigi suur panus olevat totaalsete režiimide nähtus. Medalite lugemine ja planeerimine on mõlema mehe silmis kurjast.
Seega on Eesti riigiisade silmis Suurbritannias kehtiv alaliitude medalieesmärkide seadmine laiduväärt, sama kehtib ka näiteks Taani ja Prantsusmaa kohta, kus sport näib olevat vägagi riigi asi ning spordikuludest moodustavad 40 protsenti riigi ja omavalitsuse toetused. Portugalis on see arv koguni 50 ja Slovakkias üle 70.
Tegelikult moodustavad ka Eesti spordikuludest riigi ja omavalitsuse toetused 40 protsenti, ent erinevalt brittidest ei nõuta toetuse jagamise eest vastu sisuliselt midagi – olenemata toetuse suurusest, ei huvita rahajagajaid see, milline on toetuse saaja tegevuse kvaliteet.
Eestis ei ole tippspordile seatud selgeid ühiskondlikke eesmärke. Sellist tõdemust võib lugeda riigikontrolli koostatud auditis, mis puudutab riigi tegevust tippspordi toetamisel. Eesmärkide puudumise tõttu ei saa selle juures hinnata ka riigi tegevuse tõhusust.
2010. aastal sai spordialaliitudest kõige suurema riigipoolse toetuse, pisut üle 12 miljoni krooni, kergejõustikuliit. Paraku oli see viimaste aastate reas ainus kord, kus sellel alal ei võidetud täiskasvanute tiitlivõistlustelt ühtegi medalit. Ligikaudu 7,9 miljonit riigi raha saanud suusaliit võib aga end peita vaid Kristina Šmigun-Vähi olümpiahõbeda taha. Üle 7,4 miljoni krooni küündinud toetussummaga kolmanda koha saanud korvpalliliidul polnud tiitlivõistluste medalite võitmine mõistagi reaalne – nende tööd ja tulemusi tuleks hinnata teiste kriteeriumide järgi. Paraku ei jäänud sellesse aastasse ka ühtegi säravat võitu rahvuskoondistele mõeldud tiitlivõistluste valiksarjades.
Loomulikult ei saa väita, et kuna medaleid pole, on alaliitudele antud raha niisama tuulde loobitud. Samas ei saa aga anda ka hinnangut, kas tippspordi toetamiseks tehtud kulutused olid ikka õigustatud. Seepärast soovitabki riigikontroll kultuuriminister Rein Langile teha ettepanekuid spordiseaduses rahastamise ja toetussummade kontrolli aluste täpsustamiseks.
Langi vastuses on kirjas, et spordi toetuste jagamise uus määrus on juba koostatud ning 2012. aasta toetusi jagataksegi juba vastavalt sellele. Ilus jutt, kuid… vähemalt riigikontrolli aruande valmimise ajaks polnud määrus kinnitatud. Seega alustati raha jagamist korra järgi, mida veel tegelikult pole.
Kuigi riigi raha voolab sporti ohtrasti, pole riigikontrolli hinnangul selle jagamise süsteem läbipaistev ega otstarbekas. Samu sihtrühmi ja tegevusi toetavad kultuurministeerium, hasartmängumaksu nõukogu, kultuurkapital ja EOK – mis aga veelgi kummalisem, osaliselt kattuvad ka otsustajad ja laekuva raha jagamise allikad.
Tavaliselt saab alaliit riigi toetust neljast allikast. Näiteks kergejõustikuliidu pisut üle 12-miljonilisest toetusest said nad 2010. aastal 5,5 miljonit EOK-lt, 4,5 miljonit kultuurministeeriumilt, 1,5 miljonit kultuurkapitalilt ja pool miljonit hasartmängumaksu nõukogult. Seejuures on viimasest kolmest allikast toetussummade määramisel tähtsas rollis üks isik – kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil. Ta kuulub ministeeriumi spordikomisjoni, suunab läbi ministeeriumi hasartmängumaksu nõukogus kinnitamisele minevaid taotlusi ja kuulub ka kultuurkapitali spordi sihtkapitali nõukogusse.