P, 25.09.2022

Juhtkiri ⟩ Kohalike valimiste aeg

Postimees
Kohalike valimiste aeg
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Urmas Nemvalts joonistab.
Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts
  • Kohalikud valimised meie kõige laiapõhjalisemad valimised
  • Valimised on kahe kuu pärast, kuid kohalikud küsimused pole eriti pildis
  • Üksteisel vaiba alt äratõmbamise asemel tahaks näha rohkem avatud koostööd

Kohalike omavalitsuste valimisteni on aega vähem kui kaks kuud, aga seis näib pigem uimane. Erakonnad on hädas ühise presidendikandidaadi leidmisega ning see varjutab muu.

Ometi on just 17. oktoobril toimuvad kohalikud valimised meie kõige laiapõhjalisemad valimised üldse. Erakonnad saavad kontrollida oma kandepinda ning valimisliitudel on võimalus end proovile panna.

Riigikontroll avaldas äsja ­ülevaate omavalitsusteenuste korraldusest pärast haldusreformi. Öeldakse, et mitmes piirkonnas tõi reform kaasa ­pigem pooliku lahenduse ja siit tuleb edasi minna.

President Kersti Kaljulaid tegi avalduse, mille järgi peab kohaliku omavalitsuse seotus piirkondliku ettevõtlusega tugevnema.

Mida me seni aga veel vähe kuuleme, on erakondade arusaamad nii neist kui ka paljudest muudest kohalikku elu puudutavatest küsimustest.

Nagu alati, koondub kohalike valimiste vaatemängulisem osa Tallinna. Parlamendierakonnad on linnapeakandidaadid teatavaks teinud ja Eesti 200 teeb seda täna. Teistest pisut innukamalt on oma uusi nägusid tutvustanud Isamaa. EKRE eilsest teatest selgub aga, et Rahvaliidu õigusjärglane koondab oma teada-tuntud nimed just pealinna. Näiteks siirdub endine Saue linnapea Henn Põlluaas Nõmmele.

Peibutuspartide kõrval lähevad niisiis liikvele rändrüütlid või ka ­nende kahe ristamisel saadud «võõrliigid». Parteikontorites teatakse täpselt, et valimispäeval loevad hääled ja ainult hääled, mitte see, kuidas need saadi.

Mis puudutab aga Tallinna, siis murrang on võimalik ning Keskerakonna võimumonopol pole kindel. Leebemal juhul võib vaja minna vähemalt ühe koalitsioonipartneri kaasamist, aga päriselt ei saa välistada ka koalitsiooni ilma Keskerakonnata.

Eesti omavalitsuspoliitikat on seni iseloomustanud vähene konsensusdemokraatia ning põhimõte, et võitja võtab kõik. Selle tagajärjel on koalitsioonid tihti lühiealised. Meil on omavalitsusi, kus võimupöörete korraldamine paari üle meelitatud häälega on tavapärane ja korduv tegevus.

Meil on seni probleemiks olnud nii permanentse võimuvahetusega omavalitsused kui ka võimu kivistumine sama seltskonna kätte. Mõlema häda puhul on vaja rohkem avatust ja koostööd.

Selle tihti vastutustundetu mängu­lusti kõrval on olnud kivistunud võimu­kantse, nagu Tallinn ja Narva. Näiteks Narvas on Keskerakond saanud viitel viimastel valimistel 18 kuni 26 kohta 31-liikmelises volikogus.

Seekord on aga just Narva koht, kus linnapea Katri Raiki vaid kaks kuud enne valimisi umbusaldati ja uut ei suudetud ametisse kinnitada.

Narva Keskerakond lagunes korruptsioonisüüdistuste tõttu, suutes end pisut koguda, kui osa poliitikuid oli oportuniteediga suuremast jamast pääsenud.

Linnapeaks kutsutud Raigi avatuse ja ametite avatud konkursiga täitmise poliitika jäi aga «endistele» ettearvatult võõraks. Lisaks teatas ta, et ei lähe Keskerakonnaga ühises nimekirjas valimistele.

Kuna osa Keskerakonna «endistest» astus EKREsse ja oma valimisliiduga läheb välja veel ekslinnapea Aleksei Jevgrafov, on pilt endises võimukantsis väga kirju.

Muidugi, valija vajab alternatiive. Tal on ka õigus loota, et valitud tegelikult volikogudes tööle asuvad. Üksteisel vaiba alt äratõmbamise asemel tahaks näha rohkem avatud koostööd.

Märksõnad
Tagasi üles