Narva on teadupärast Eesti sügispealinn. See on iseenesest paradoks, sest teatavasti koidab päike Eestis just esmalt Narvas – seega sobiks piirilinnaga paremini kokku vast hoopiski kevad. Lisaks idamaisele valgusele on Narva ka semiootiliselt laetud.
Narva on kahtlemata linn, mis oma energiaga tõmbab, köidab ega jäta külmaks. Et piirilinn meie alateadvusega dialoogi peab, näitab ka üha jätkuv ja vahest valjenevgi soig barokk-Narva taastamise vajadusest. See jutt on nagu korduv unenägu, mis annab – une ja ärkveloleku piiril aina pinnale ujudes – aimu sellest, kui paljudele Narva teema korda läheb.