T, 9.08.2022

Intervjuu ⟩ Susanna Aleksandra – keegi, kes lapsest saati teadis, mida tahab

Tuuli Põhjakas
, toimetaja
Susanna Aleksandra – keegi, kes lapsest saati teadis, mida tahab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Džässlaulja Susanna Aleksandra.
Džässlaulja Susanna Aleksandra. Foto: Jake Farra

Džässlaulja Susanna Aleksandrat on õnnistatud karismaatilise hääle, huumorimeele, värvika kõnelemisoskuse ja särava iseloomuga. Muusikute perekonnast pärit Su­sanna on olnud sünnist saati elava muusikaga ümbritsetud ning see on suuresti mõjutanud tema olevikku, kus esimesel kohal on ikka ja alati muusika. Vestlesime lõbusas tujus ja puhanud olemisega Susannaga viis päeva enne Jazz­kaar 2021 algust. Leppisime kokku, et sinatame.

Kes sa selline oled?

Ma olen Susanna Aleksandra – laulja, helilooja, sõnade autor, suur muusikafänn ja vokaalpedagoog.

Sa oled kasvanud muusikute peres. Kui palju ja kuidas see sind mõjutanud on?

See on meeletult mõjutanud. Ma sündisin ja mind toodi kohe Tina tänavale, kus elas mu vanaema ning temaga koos mu ema ja isa. See Tina tänava korter oli üks kuulus muusikakorter – seal oli tiibklaver, seal tehti sagedasti proove, õhtuseid improvisatsioonilisi muusikaseansse ja kontserte.

Mu ema valis väikesest peale väga teadlikult, millise muusikaga ma ümbritsetud olin. Hästi sagedasti oli mu hällilauluks Jan Johanssoni album «Jazz På Svenska». See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks mulle meeletult meeldib jazz’i ja folgi segamine, selline skandinaaviapärane muusika. Lapsepõlvest mäletan ma, kuidas mu vanaisa võis lihtsalt tundide kaupa vinüüle kuulata, ning ma mäletan nii selgelt seda sound’i, kuidas vanaisa kuulas Doris Dayd ja Julie Londonit.

Hiljem mu vanaisa, vanaema ja isa töötasid kõik Otsa koolis (Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool – toim) ning pärast kooli jõlkusin ma sagedasti seal, sest kõik olid tööl. Mul endal olid seal klaveritunnid, kuid polnud harv juhus, et ma pärast tundi seal klassist klassi ja tunnist tundi jalutasin ning lihtsalt kuulasin, mida teised teevad. Ma olin alati oodatud külaline seal, sest kuulama olin ma lahkesti oodatud. Pärast kandsin vanaemale ette, kes mängis hästi ja kelle mängust jäi midagi puudu, nagu väga suur ekspert.

Vanaema viis mind sagedasti ka ooperisse. Ta oli suurepärane süžeede ümberjutustaja, kes suutis lapsele arusaadavalt seletada, huvitavaks teha, mis loos juhtus ja muusikaliselt parasjagu toimus. Ma olin ka ooperis agar kommenteerija. (Naerab.)

Märksõnad
Tagasi üles