Juhtkiri ⟩ Riigi kinnisvarakratt

  • RKASile on antud monopoolne seisund
  • Mis mõte on riigifirmal, mis nöörib teisi riigiasutusi?
  • RKAS on rahandusministeeriumi ja Eesti poliitikute looming
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Riigikontrolli äsjast ülevaadet riigi kinnisvarapoliitikast ei tule võtta niivõrd kriitikana Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) kohta, vaid küsimus on selles, et riigi ootused pole selged.

Täpsemalt on tegemist karjuva kakofooniaga. Tihti öeldakse, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Olukord riigi kinnisvaraga on kummalisem, sest riigi üks käsi, rahandusministeerium, on sidunud teise, s.t ülejäänud ministeeriumid ja riigiasutused, valuvõttesse ega taha haaret lõdvendada.

Kaks aastakümmet tagasi pandi riigiasutused hooneid vastloodud RKASile üle andma, et las see teeb ja toimetab, teie maksate üüri, saate teenust ja olete murest priid. Lubati, et nii on tõhusam ja parem. Nüüd tõdeme, et juba aastaid toimib skeem, kus ministeeriumid näevad, et mõndagi probleemi saaks ise paremini ja odavamalt lahendada, aga leping tehakse ikkagi RKASiga, sest teisiti ei saa. Ainult nii on tagatud rahandusministeeriumi tugi, aga sama ministeerium on ühtaegu RKASi omanik, ideoloog ja äriootuste sõnastaja.

Riik on seadnud RKASile eesmärgi teenida omakapitalilt tulu. Kas selle eesmärgi nimel või lihtsalt arusaamises, et rahandusministeerium on teiste riigiasutuste jaoks boss, on RKASile antud monopoolne seisund.

Soodsamaid lahendusi, üürihinda või korrashoiuteenuseid ei otsita, sest raha tuleb siis, kui partneriks on RKAS. Kui erafirma pakub aga teenust RKASist soodsamalt, siis pole see asutusele kokkuhoid, sest kokku hoitud raha võetakse ära. Kas riik ikka on niisugusel juhul hea peremees ja mis mõte on riigifirmal, kes on mõeldud riigiasutusi nöörima?

Nagu iga pisuhänd on peremehe looming, nii on RKAS Eesti poliitikute looming. Mis mõte on riigifirmal, mis on mõeldud riigiasutusi nöörima ja erapakkujad monopolina kõrvale surub?

2

Vastuolusid on veel. Kui teised ministeeriumid ei pea olukorda mõistlikuks, siis rahandusministeerium on saanud alles selle aasta aprillis valitsuselt heakskiidu riigi kinnisvarapoliitika põhialustele, mis olemasolevat olukorda vaid kinnistab.

Kui riigikontroll kutsub senist kinnisvarastrateegiat muutma, siis minister Jaak Aab leiab, et puudused on peamiselt kommunikatsioonis ja tuleb edasi minna.

Meenutagem, et osa riigiasutusi läks RKASi skeemiga omal ajal kaasa pika hambaga. Veel 2016. aastal leidis riigikontroll aruandes riigi kinnisvara tsentraliseerimise kohta, et asutused tõrguvad, sest ei pea koostööd ­RKASiga otstarbekaks. Lubatud kulude kokkuhoidu ühegi riigikontrolli vaadeldud objekti puhul ei nähtud.

Pahameel RKASi aadressil on suhteliselt kasutu. Nagu iga pisuhänd on peremehe looming, nii on RKAS rahandusministeeriumi ja laiemalt Eesti poliitikute looming.

Esimene probleem, mida RKASi kohta käiv ülevaade selgelt peegeldab, on rahandusministeeriumi eriline roll teiste ministeeriumide seas. Kõik ministeeriumid on võrdsed, aga rahandusministeerium on teistest võrdsem, kui parafraseerida üht George Orwelli tsitaati.

Tema annab raha ja kasseerib selle RKASi kaudu tagasi. Puudub paindlikkus ja tellija huvide arvestamine. Mis on selleni viinud? Nõrk poliitiline juhtimine ja mugavusametnikud.

24.08.2021 26.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto