P, 2.04.2023

INTERVJUU ⟩ Maarja Nuut: võiksin tundide viisi gruuvis loksuda

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maarja Nuut leiab, et muusikatööstus tervikuna mõjub kui üks suur vildakas kummitusloss.
Maarja Nuut leiab, et muusikatööstus tervikuna mõjub kui üks suur vildakas kummitusloss. Foto: Taavi Arus

Ehkki Maarja Nuut on pikalt olnud üks Eesti muusika rahvusvahelisi edulugusid, oleks ta peaaegu oma karjäärile salaja punkti pannud, et pääseda muusikatööstuse «vildakast kummituslossist». Aasta aega maal põldu harides ja üksi stuudios mütates mõjus aga tervendavalt ja ta on mängus tagasi eriti iseseisva artistina, kes on loobunud nii plaadifirmast kui agendist ja tahab kriitikutelt ja publikult vaid üht: et nad tema muusikat päriselt kuulaksid.

Mis on uue albumi lähtekoht?

Sain vanaemalt päranduseks talu. Viimasel ajal oli paik muutunud kuidagi õnnetuks ja justkui ära lörtsitud. Näiteks oli seal mõnus tihe vana mets, mis lageraiuti ühel päeval lihtsalt maha. Mängisin mõttega sellest kohast lahti lasta ja kõik lihtsalt maha müüa, aga siis tuli koroona ja sellega koos uus idee: et davai, ma siis vaatan, kuidas on kartulit ja porgandit ja peeti kasvatada. Ja et kui tahame müüa, siis võiks ju maja enne puhtaks teha. Isapoolse vanaema pere oli talus mitmeid põlvkondi elanud, täpselt ei teagi kaua, jälgi ajades tundub, et olen kuues põlvkond, ja seda ajalugu oli ka näha. Ainuüksi elumajast viisime ära neli tonni asju!

See sorteerimine oli põnev aga keeruline, sest mina olen see inimene, kes kunagi mitte midagi ei kogu. Mul pole nostalgilisi esemeid, ma ei salli nipsasjakesi ega hoia isegi postkaarte alles. Ja siis äkitselt leidsin end selle suure hunniku eest ja sain aru, et ehkki oleks oluliselt lihtsam see kõik valimatult kuhugi konteinerisse loopida, ei saa ma seda teha, vaid pean asjad üksipulgi läbi käima. Tundsin mingit vastutust. Mu vanaema väga armastas ja hoidis seda kohta, just nagu mu isagi. Märkamatult hakkasin ise ka selle kohaga kokku kasvama. Nüüd siis juba hekseldame seda võsa seal ja kasvatame puid asemele.

Kuidas muusika selle kõige sees sündis?

Algul oli see justkui ventiili välja laskmine. Käisin aeg-ajalt Tallinnas Koplis oma stuudios ja lihtsalt väga palju katsetasin, improviseerisin. Enne maailma lukkuminekut olin tegelikult suures kriisis. Oli tunne, et olen artistina pikalt ühe koha peal tammunud ja midagi nii väga pakitses. Aga mis ja kuidas, seda ei teadnud. Mind ootas nurgas juba ligi kaks aastat räkk modulaarsüntesaatoritega, mida enne vaid väga hõredalt näppinud olin. Ja nii ta läks, algul eesmärgipäratult emotsioone visandades ja uut instrumenti tundma õppides, hiljem püüdes juba teadlikumalt midagi raamistada. Lasin siis stuudios ventiili välja ja läksin pärast jälle tallu tagasi ja kaevasin kaksteist tundi maad.

 

Maarja Nuut

«Hinged»

Maarja Nuut, 2021

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Märksõnad
Tagasi üles