NÄDALA PLAAT ⟩ Meloodilise ilu ja harmoonilise raevu au- ning helisammas

Alati uuele avatud Deafheaven Los Angelese ümbruse koduses maastikus. FOTO: Robin Laananen

San Francisco bändi Deafheaven solisti George Clarke’i hääl kõlab enamasti umbes nagu dinosaurusel, kes on kohe-kohe paaritumisakti finaali jõudmas ning märkab samal ajal ühe silmaga taevast maa poole kihutavat kurjakuulutavat tule- ja suitsusabaga meteoori.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Karmi ja tähelepanuväärselt laias mittemetallistide ringis menuka žanriülese metal-bändina tuntud Deafheaveni viies stuudioalbum, ideede katsetamise helilaboratoorium «Infinite Granite» ei kõla samas üldse metal’ina selle klassikalises mõttes – mitte et kümmekonna aasta eest George Clarke’i ja kitarrist Kerry McCoy duona alustanud Deafheaven oleks klassikalistest kriteeriumitest varemgi ülemäära palju lugu pidanud. Tegelikult pole «Infinite Granite» isegi mitte niivõrd rock kuivõrd kitarripopp, romantiline «Villain» näiteks kõlab suisa 80ndate teise poole indie-hitina.

Ligi tund aega kestev ja üheksat võrratut pala sisaldav album on meeldivalt mitmekihiline, sellel leidub näiteks nii dreampop’i kui postrock’i ning see ei kõla ühegi varasema Deafheaveni moodi. Arusaadav, et paljudel fännidel oligi sestap selle esimesi singleid pisut keeruline vastu võtta. Sellegipoolest on see vana hea Deafheaven oma brutaalses ilus ja rebestavas ülevuses. Ja see pole mingi üllatus, et nad on alati üllatusteks valmis.

27.08.2021 30.08.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto