Veidi rohkem kui kolm aastat tagasi üllatas Kesk-Eestist pärit Saskia Alusalu kavala ja sitke esitusega kõiki, kes vaatasid Pyeongchangi taliolümpial kiiruisutajate ühisstardist sõitu. Neljas! See oli Eesti ainus rõõmuhetk tol maailma spordipeol.

Möödus veidi rohkem kui aasta – ja Alusalu usk kõigesse, mida ta sportlasena teeb, lõi kõikuma. Kaks järgnevat, muutlikku ja kohati ebalevat aastat said ametliku lõpu selle nädala algul, mil ta teatas, et tõmbab tippspordikarjäärile joone alla.

Ühtlasi otsustas Alusalu (27), et räägib usutluses Postimehele kõik hinge pealt ära. «Varem ma ei ole saanud kõigest rääkida, aga nüüd tahan rääkida nii, nagu arvan,» ütleb ta. «Ma ei jaksa enam anda mittemidagiütlevaid vastuseid. Tunnen, et pean selle kõik endast välja saama.»

Millest algas elus ümbermõtlemine ja ümberhäälestumine?

(Mõtleb.) Oli üks hetk juba ammu, 2019. aasta suvel, kui sain aru, et ei jaksa enam senist moodi elada. Juhtus lihtsalt see, et nutsin ennast ühel põllul tühjaks.

Mis seal juhtus?

Ma ei tea, kas olen valmis sellest rääkima... Ja kuidas seda inimesteni viia, sest see oli poolmüstiline kogemus. Olen sellest väga vähestele rääkinud ja enamik reaktsioone on olnud sellised, et kas ma võtsin mingeid aineid.

Põhimõtteliselt... ma hakkasin uskuma millessegi suuremasse. Tundsin, et mingis mõttes olin varem usu suure tähega Ellu täiesti ära kaotanud. Olin nagu [silma]klappidega hobune, kuni selleni välja, et ma ei kartnud üldse riskida. Olin poolfataalse pildiga spordis kinni.

Millest põllul järsku elust teistmoodi arusaamine tekkis?

Olin spontaansel õhtusöögil elukaaslasega ja jooksin järsku välja. (Peidab näo kätesse, hääl murdub.) Seal tundsin esimest korda, et võib-olla ollakse võimeline mind armastama ka lihtsalt inimesena, mitte ainult sportlase või mis iganes rollis. Seal põllul tekkis teistmoodi austus ja tänu elu vastu. Seal avanes uks nn peeglitagusesse maailma. Jäin kahe maailma vahele.

Kui palju olete valmis sellest täpsemalt rääkima?

(Otsib sõnu.) Seal tekkis esimest korda arusaamine, et võib-olla ma isegi ei tea, kes ma ilma spordita olen. Hakkasin mõtlema uuesti oma väärtuste peale. Mulle tõesti tundus, et päris inimesi on mu ümber nii vähe.

Saite aru, et päris inimestel on peale oma ameti ka mingi muu elu?

Jah, väga palju nägin seda [õhtusöögil] läbi elukaaslase. Ühesõnaga, seal tekkis mingisugune lihtsuse olemasolu. Seda on võimatu kirjeldada...

Enne seda ma ei mäletagi, millal viimati nutsin, sest kõik oli minus nii allasurutud: olen sportlane, pean olema tugev, saan hakkama. Tundsin sportlase rollis suurt vastutust: mõtlesin, et kõik mu tulemused olengi mina. Et kui tulemusi ei tule, olen alt vedanud kõiki teisi, nii koostööpartnereid kui ka lähedasi. (Pühib pisaraid.)

Igal juhul hakkasin arvama, et olen võimeline tegema sporti ka teisiti – ja et sporti saab teha teisiti.

Mida tähendab, et sporti saab teha teisiti?

Seda, et mitte ainult biorobotina. Et saaksin rohkem iseennast tunnetada, mis ja kui palju on mõistlik või ei ole mõistlik. Mul tegi selle kindlasti palju raskemaks see, et erinevalt näiteks kergejõustiklastest, kes on tihti kodus ja kellel on kogu aeg kõrval keegi inimene, keda saab lõpuni usaldada, ei olnud mul nii.

Ma treenisin eri tiimidega. Viimasest hooajast mäletan väga selgelt, et teadsin tunde järgi, millist trenni pean tegema ja mida ei ole õige parajasti teha, aga kuidagi suutis treener selle peale solvuda, et tema teeb ju treeningukava.

Tekkis selliseid asju, mis panid järjest enam mõtlema, kas ma ikka tahan seda mängu mängida.

Ka koroona-aasta andis kindlasti oma tõuke. Kui mõelda tagasi eelmise olümpiani, siis olid õhtusöögid ja lõunasöögid, kus sai istuda koos teiste tiimidega ja arutada ka muudel teemadel peale spordi.

Nüüd tekkis tunne, et oled nagu gladiaator, kes on pandud kuskile võistlema: pead sõitma nii mitu ringi, siis bussi ja järgmisesse karantiini.

Järeldan, et kaotasite iseenda. Oli nii?

Kindlasti.

Ja see vallandaski põllul emotsionaalse väljapurske?

Jah, ma ei näinud iseennast kui ennast. Ilmselgelt ma ei suutnud seda siis teadvustada, et tahan sellest olukorrast välja pääseda, aga sellisel kujul, nagu mu maailmapilt oli... arvasin, et muud maailma ei ole olemaski.

Sest olite kogu elu spordimaailmas olnud?

Just.

Kui pikalt muutuste alustamine aega võttis?

Mingeid muutusi tegin päeva pealt, näiteks ei tahtnud enam ühtegi toidulisandit. Tahtsin ülipalju puhtamaks saada. Kui tundsin, et mingid asjad on mu sisse jäänud, kirjutasin neid asju välja. Seal õhtusöögil käis klõks, millest algas teistmoodi areng.

Seni olite mõtetega kitsas tunnelis, millest väljapoole ei näinudki?

Jah, kindlasti. See oli mu maailm. Siis see ei tundunud selline [kitsas tunnel], nagu nüüd tundub. Saan öelda, et see on täielik diagnoos: mind oleks tulnud ravile saata.

See, mis mind hästi kõvasti kõigutas, olid ka terviseprobleemid, mida keeldusin tunnistamast. Need tulid välja siis, kui [2020 kevadel] algas koroonaaeg ja tulin Eestisse esimest korda puhkama.

Mis välja lõi?

Detaile ei tahaks rääkida, liiga isiklik... (Surub tundeid alla, võitleb oma häälega.)

Ja loomulikult kogu dopinguteema. Sa näed kedagi, kellega koos treenid, et kaks nädalat tagasi nägi ta teistmoodi välja, aga nüüd on äkki hoopis teise kehamassiindeksiga. Mina ei ole valmis sellega tegelema. Ma tahan pärast sporti ka muud elu elada. Siis tekib küsimus: keda me petame, kelle jaoks seda sõud teeme?

Olite aastaid Eesti talispordi suur lootus. Kui palju need ootused, mis nii ajakirjanduses kui ka üldsuses tekkisid, teid veel rohkem tunnelisse ajasid?

Kahtlemata veel rohkem, aga lõpuks olen mina ikkagi mina ja mina otsustan – ise võtsin seda asja niimoodi.

Kõike süvendas tohutu kontroll, eriti Eestis olles. Ma ei tahtnud, et mind nähtaks – et kui käin kuskil, saab keegi midagi kommenteerida. Väga tihti juhtus seda, kui keegi ütles, et nägin sind seal ja seal mingi tuttavaga istumas, nüüd tahaks teha intervjuu. Igal pool on keegi tuttav. Nii et kui käisin väljas, kontrollisin end kogu aeg ja jälgisin, kes on ümber. Vähe oli kohti, kus suutsin ennast vabaks lasta.

Kas vahel tekkis ka äratundmine, et see ei ole ju normaalne, kui olete ennast niiviisi nurka mänginud?

Esimene kord, kui sain aru, et ma ei kontrolli ennast, oli siis, kui restoranist välja jooksin.

Ometi oli teil spordis ka häid ja ilusaid hetki – kujutan ette, et Pyeongchangi olümpial –, mis andsid küllap indu juurde?

Muidugi! Ma ei kahetse mitte ühtegi asja. Ilmselt esmalt ongi inimese eneseteostus võimalik ainult läbi mingi rolli. Ma ei usu, et sa lihtsalt kasvad suure tähega Inimeseks. Selleks pead sa ikkagi midagi tegema.

Kui mõistsin, et olla sportlane on lihtsalt üks rollidest selles elus, tekkis tohutu vabanemine: ma võin olla mina, saan rääkida inimese kui inimesega, olen väärtustatud inimesena. Kui hakkasin ennast niimoodi nägema, siis ka teised nägin mind niimoodi, et olen inimene.

Mitte ainult sportlane, kes peab Eestile kuulsust tooma?

Jah. Ma ei heida kellelegi midagi ette, sest seal mängis rolli see, kuidas ma ise ennast nägin, aga mulle tundus, nagu ka teised ei näeks mind enam minuna. Ilmselt olin ka kõige lähedasemate jaoks muutunud Saskiast Saskia Alusaluks. Kuna olin nii palju [kodunt ja Eestist] eemal, on mul tunne, et keegi enam ei teadnud, kes ma olen – ka ma ise mitte.

Mulle väga meeldib üksi olla. Aga spordikarjääri ajal võib-olla ei olnudki inimesi, kellega midagi sisulist jagada. Kuid avaliku ja meedia tähelepanu all olemist tundsin hästi tugevalt: sageli mõtlesin, kas peaksin seda või teist tegema, sest kuidas see siis paistab, mis mulje jätab. Väga palju keerles selle ümber.

Teisisõnu: pidite ennekõike mõtlema sellele, kuidas ajakirjandus, tuttavad, sponsorid reageerivad, mitte sellele, mis tundus õige teile endale ja mida oleksite tahtnud teha?

Trennis meeldis mulle kõige rohkem see, et siis ma ei pidanud mõtlema. Kui miski ärritas, läksin trenni. Eelmine aasta tabasin ennast väga palju mõtlemast sellele, et päriselus on konfliktide lahendamine nii palju teistmoodi, kui sain seda sportlasena teha – siis lükkasin nii kõvasti kangi, nagu suutsin, ja sain ärrituse endast välja. Tegelikult on see pigem millegi allasurumine, mitte lahendamine.

Ometi pärast seda, kui tunamullu restoranist välja jooksite, jätkasite tippspordiga. Kas te ei julgenud teha suuremat elumuudatust või lihtsalt ei teadnud, mida ette võtta?

Arvan, et ei julenud. Peaaegu kõik inimesed mu ümber olid seotud sportlase rolliga. Aga seal on ka palju-palju muud, näiteks füsioloogilised hirmud: mis saab siis, kui trennid ära jätan? Mul on nendest mõtetest praegu häbi rääkida – lugesin kaks nädalat tagasi päeviku vanu lõike ja lihtsalt naersin, et issand jumal! –, oleks, jah, pidanud ise ennast ravile saatma. Need olid nii õudsed mõtted.

Näiteks see, et ma ei olegi võimeline elama ilma trennita, sest siis lähen kindlasti paksuks, kuna mu keha on harjunud suure koormusega. Olin kindlasti täielik narkomaan: ma ei jätnud mitte kunagi sellepärast trenni ära, et ma ei viitsi või tundsin, et ei jaksa. See ei tulnud üldse kõne alla! Ma ei olnud võimeline nägema ennast midagi muud tegemas.

Pärast olümpiat hakkas esimest korda natukene selle võrra kergemaks minema, et sain enda ümber inimesed, kes aitasid. Ka finantsiliselt läks kergemaks: ma ei pidanud kogu aeg istuma kuskil urkas, samal ajal kui teised elasid normaalsetes tingimustes.

Sain ka näiteks füsioterapeudi [võistlustele] kaasa võtta. Seega, mul hakkas justkui hästi minema – kuidas ma siis edasi ei lähe?! Mulle tundus võimatu teha mingi muutus.

Kui see muutus tuleks päeva pealt, mil oled spordis kuskil kõrgel, siis mõtled, et mida ma nüüd küll teeksin.

Kas läheksin kooli, oleksin nagu gümnaasiumilõpetajate tasemel – kuidas see võimalik on?! Ja loomulikult see ka, et mulle meeldib jääl liuglemine – jään kindlasti seda igatsema, kui liigutused hästi välja tulevad; naudin kiirust.

Arvan, et sellest kõigest saavad aru ainult need, kes on pidanud elus hästi suure muutuse tegema. See ei ole nii, et täna teen nii ja homme enam ei tee.

Kuidas tippspordis jätkamise mõte lõpuks ikkagi maha hakkas käima?

Kui eelmise aasta kevadel tuli koroona, jäeti hooaeg katki, MK-etapid tühistati, keegi ei teadnud, kas midagi üldse toimub. Siis hakkasid hollandlased rääkima, et nad teevad MK-etapid, EM- ja MM-võistlused oma mullis, ühes Hollandi jäähallis, kuhu kõik sportlased ei saanud kohale minna.

Ja paljud ei läinudki, sest neil oli mugavam kodus treenida kui Hollandis karantiinis olla. Selline mull ei kõnetanud mind. Otsustasin pühendada hooaja tervisele ja taastumisele.

Koroonaaeg tekitas väga palju võimalusi olla Eesti looduses.

Nüüd olen esimest korda elanud loodusega kooskõlas: näen, kuidas mu toitumine muutub vastavalt aastaajale, ja sain aru – karu ka ju magab talvel! –, et talisport on täiesti õudne, nii vastunäidustatud inimese loomusele. (Naerab.)

Tundsin, et ma ei jaksa ennast enam niimoodi vägistada mingisuguse sõu pärast, parem loen rahulikult raamatut ja istun lõkke ääres.

Eesti loodus mängis siin ülisuurt rolli. Kui tuli lockdown, käisin rabamatkadel ja lihtsalt istusin looduses. Sealt hakkas hästi suur peegeldus enda sisse vaatamisega.

Käisite looduses üksinda elu üle järele mõtlemas või kellegagi koos arutamas?

Nii üksinda kui ka elukaaslasega. Proovisin hakata teistmoodi rääkima oma lähedastega – palju sisulisematest asjadest.

Lühidalt: tundsin tohutut puhastust. Ma olen end otseselt ka puhastanud, organitele restardi teinud, et kõike normaalselt tööle saada. Olen tegelenud asjadega, millega tegelevad 60 pluss inimesed, mis ei ole [minu vanuse kohta] väga okei.

Kas puhastuse vajadus tulenes sellest, et sport, range režiim ja toitumine olid teid nii palju rikkunud?

Jah, kindlasti. Kui mõtlen suurtele bufeelaudadele, mis on enamikul võistlustel – kui elutu toit seal on, kui energiatühi! Ma ei taha seda oma kehasse. Tahan, et oleks päris söök.

2020 MMil USAs sain šoki, kui hommikusöögil oli midagi otsa saanud ja läksin hõikama, et palun kas saaks juurde, ning juhtusin siis nägema, kuidas omletipakk võeti mikrolaineahjust välja, lõigati lahti ja omlett oligi valmis. Miks peaksin sellist asja endale sisse ajama?!

Millest te veel end puhastasite?

Toidulisandeid ja pulbreid oli varem ikka palju. Sport oli kogu mu elu. Miks ma sealt varem välja ei tulnud, tulenes sellest, kuna arvasin, et elu ongi see, mis jääb kahe trenni vahele. See elu on nii platooniline, nii igav – miks ma peaksin seda tahtma?! Pealegi, siis kaovad mu elust ära kõik high’d [rõõmsad hetked].

Jah, mu elu oli küll pingeline ja stressirohke, aga mulle meeldib mingi asja nimel elada. Mul oli elus eesmärk. Ja ma arvasin, et muul, tavaelul ei saa olla eesmärki. Mis mõttes käid vahel kellegi sünnipäeval ja siis lähed tööle?! See tundus täiesti mõttetu: ma lihtsalt raiskaks ruumi siin maailmas.

Nüüd saan aru, et need inimesed, kes on päriselt inimesed, on nii väärtuslikud. Kui varem tundusid igapäevaasjad mõttetud, siis nüüd hindan seda, et saan lihtsalt olla, nautida kohvi; et olen võimeline istuma rahulikult, ilma et mul tekiks süütunne, sest ma ei lähe trenni; iga hommik on nüüd niimoodi, et ma ei pea enam kuhugi jooksma.

Varem arvasin, et kui ma kohe kuskile ei jookse, lähen vormist välja ja siis ma kindlasti ei ole armastusväärne.

See viitab vist sisemisele ebakindlusele?

Pehmelt öeldes jah.

Ja enda väärtuse nägemisele ainult sportlasena?

Just. Aga mulle tundub, et sporti ei olegi võimalik muud moodi teha. Ma tõesti armastan sporti iga oma rakuga ja mulle väga meeldib liikuda, aga ma ei taha enam viis tundi ratta otsas istuda, iga jumala päev kaks trenni – ma ei jaksa.

Mille nimel te sporti tegite ja millesse uskusite? Teil jäi maailma tipust ikka palju sekundeid puudu. Mulle tundub, et pidite ka ise taipama, et ei jõua ajasõidus kunagi medalile. Või suutsite ennast ära petta unistusega, et äkki kunagi ikkagi saate olümpiamedali?

Uskusin, et saan olla parem. 3000 meetris tegin sõite, kus olin tipule päris lähedal. Mõnel MK-etapil sain B-grupis neljanda koha, mis aja järgi andnuks A-grupi esikümne koha. Ja näiteks füüsilised testid, nagu hapniku tarbimise võime ja kui mitu vatti kilogrammi kohta suudan vändata, olid mul kõige paremate tulemustega, kui harjutasin koos Norra tiimiga.

Ühisstardist sõidus oleks kellegagi koos grupi eest ära sõites medal väga reaalne olnud.

Kui palju röövis energiat see, et enamasti pidite korraldama oma asju ja tegema kõike üksinda?

Mul oli päris palju jura ja kände, näiteks tiimivahetused, pidev nuputamine, kuidas ja kellega trenni saan teha. Ükski aasta ei läinud täiesti ladusalt. Kui tead, et oled pidanud mingi asja tegema ühe tiimiga ja teise asja teise tiimiga ning vahepeal üksi tegutsema – see ei aita enesekindlust ehitada. Selline süsteem ei toimi.

Mul käisid vanemad korra külas, kui elasin aasta Norras. Pidin laupäeva hommikul minema trenni. Väljas oli kottpime, mingid uksed olid lukus jne. Mulle oli see tavaline jama. Tagantjärele on ema rääkinud, kuidas ta mõtles, miks ma küll tahan seda teha.

Lisaks on suurtel riikidel abiks suured teadusjõud, kas pole nii?

Just. Seda oskasid hinnata ka teised uisutajad, kui teistmoodi see on, kui oled üksinda riigist, kus puuduvad võimalused kiiruisutamisega tegelemiseks.

Uisutajatest on üsna mitmel kilpnäärme alatalituse kohta paberid. Kõigil neil on justkui sellega probleem. Neil on antidopingust lubatud mingid ravimid sellepärast, et nad on haiged. Ma ei tea, kas neist on kasu teatud protsesside kiirendamiseks, näiteks võtavad kaalus alla või siis taastuvad rutem, või peidetakse nendega mingeid muid asju.

Igal juhul on mul tõsiseid kahtlusi selle spordiala lõpuni puhtuses. Aga ma ei taha, et see jääks siin kõlama sellise maiguga, et kõik teised olid keemia peal ja mina ei olnud ning sellepärast olingi halvem.

Palun rääkige, kuidas ajapikku spordist kaugenesite.

Olin mullu varasügisel tervisega sellises seisus, et teadsin: tahaksin küll sporti teha, aga ei olnud kindel, kas saan või olen võimeline. Olin hästi ebalev.

Mis olid põhilised tervisehädad?

Osa teemasid, nagu mainisin, on liiga delikaatsed. Enne seda hooaega oli mul ka põletik puusas – sidemete ülekoormusvigastus.

Ilmselt oli see tingitud kiiruisutaja asendist, kus puusad on alla keeratud. Sidemed olid ühelt poolt tugevamad. Kui proovisin uisutaja asendisse minna, vajus mingil hetkel puus alt ära. See oli päris ebameeldiv.

Eks sellega harjub mingil määral, et oled küll alles 20ndate alguses, aga hommikul pead enne liikuma saamist külje peal kindlasti raksu ära tegema – mitmesugused pinged seoses sellega, et kiiruisutajal on ülakeha kurvis risti keeratud ja kallutatud –, muidu on jube vastik. Iga päev ei pannud tähelegi, kui pinges ma olen, aga kui järjest taas koormust tõstsin, hakkasin tunnetama, kui halb see mulle on.

Hakkasin rohkem lugema ja vahepeal käisin vahelduse mõttes muuseumis. Sealt hakkas energiat vabanema. Jaksasin teha muid asju, pähe tekkis muid mõtteid. Aga see ei käinud niimoodi, et nädal aega puhkad ja korras.

Mul oli ikkagi nii suur väsimus; arvasin, et see on normaalne, et mu keha talub iga päev sellist koormust. Aga siis hakkas tekkima taju, et see ei ole üldse normaalne.

Mida lugesite?

Koroonaaja alguses lugesin päris palju Raimond Kaugverit, kellest varem polnud kuulnudki. Mäletan, et «Stepihundis» kõnetas mind mõte, et ennast ei tohi liiga tõsiselt võtta. See aitas eksistentsi kergemaks teha. Viktor Pelevini «Õuduse kiiver» suutis läbi nalja selgeks teha, kui lihtne see olemine siin on.

Ja teie arusaamine maailmast muutus?

Ikka, jah, väga palju. Nägin, et lõpuks on kõik asjad su enda peegeldus. Sa loed välja mingeid asju ja siis jõuab mingisugune arusaamine iseendani. See on ju teada, et kui lugeda ühte ja sama raamatut eri eluetappidel, saad sellest alati teistmoodi aru, näed seal hoopis midagi muud.

Mis elumuutusele veel kaasa aitas?

Mullu läksin Tallinna Ülikooli. Kevadel ma sisse ei astunud, aga sügisel mõtlesin, et midagi peab ette võtma, sest ma ei ole võimeline niisama olema. Olen kasvatatud hästi asjalikus peres, kus kogu aeg peab midagi tegema; päev olgu produktiivne.

Muidugi ma ei teadnud, mida ülikoolist tahan. Tol hetkel ei tahtnud ma spordist mitte midagi kuulda – nii et võib-olla lähen õppima antropoloogiat? Jõudsin loengusse «Maailmavaated ja usundid», jube tore oli. Aga siis mõtlesin, et tegelikult ma ju armastan sporti – võta mingi aine, millest kasu on.

Maailmavaateid ja usundeid võib vaadata ka siis, kui olen 50. Hakkasin kehakultuuri ja psühholoogia aineid võtma: näiteks anatoomia, füsioloogia, isiksuse psühholoogia. Sest vaevalt viitsin hiljem ladina keeles mingisuguseid kühmukeste nimesid pähe tuupida.

Võtsin ka online-kursusi, näiteks ROKi tehtud noorte liidrite koolituse. Praegu läbin seitsmekuulist rahvusvahelist treenerite koolitust.

Õppisin ju viimased kaks aastat gümnaasiumis üksi, olin Saksamaal, ja olin sellest väga väsinud. Matemaatika ja keemia ei ole lihtsad iseseisvalt õppida.

Mul tekkis teadmistejanu. Lugesin «Naised, kes jooksevad huntidega», mis põhjendab naise loomust. Mõtlesin, kas naiste sporti on üldse loomulikul viisil olemas või on see kõik puhtalt konfliktipõhine. Sport on nii naise loomuse vastane: naise agressioon ei tule ju loomulikult, meestel on see loomulikult sees. Näiteks uisumaailmas on väga palju geinaisi, arvan, et pooled. Ma ei tea, kas see on juhus...

Minu arust sa spordis päris normaalne naine olla ei saa. Ma ju ka tegin sporti selle arvelt, et kõik mu naiselikud funktsioonid olid välja lülitatud. Arvan, et see on mõistetav, sest sul ei jää selleks energiat.

Mis moodi sport te elust päris välja kukkus?

Eks ma sain treeningukavasid edasi ja olin ühenduses oma prantslasest treeneriga, kes aitas mind enne olümpiat. Hakkasin temaga pidama rohkem sisulisi vestlusi, näiteks küsisin, kuidas tema spordi maha jättis.

Ta ütles, et ei läinud kunagi spordist ära, sest hakkas kohe treeneriks. Selle peale mõtlesin, et ma ei taha avastada, kui olen 40 ja ikka on kõikjal samad inimesed; ma ei taha siis alustada oma elu uuesti.

Üks Norra treener ütles mulle viimasel hooajal, et mul on raske teha tippsporti, sest ma lööksin ükskõik mis muul alal ka läbi. Ma ei tea, kas uskusin seda või mitte, aga praegu tean, et olen võimeline tegema ka midagi muud peale spordi, millest on rohkem kasu.

Loomulikult uurisin võimalusi, millised tiimid uisutamises on ja mida pean tegema, aga keegi ei julgenud mingit vastutust võtta, sest koroona tõttu polnud teada, kus olla saab.

Lisaks komplitseeritud reisimine. Ma ei ole seni vaktsineeritud. See on iga inimese väga isiklik otsus. Kui varem öeldi, et vaktsineerimata oled oht ühiskonnale, siis nüüd teame, et ikkagi võivad kõik nakatuda ja haigust levitada.

Lõpuks tundsingi, et kui maailm on praegu selline, nagu see on, siis parem panustan järgmised aastad oma haridusse ega tee midagi muud. Ma ei taha praegu kuskile, sest üksik olemise aega on olnud nii palju. Vestlesin Tokyos käinud olümpialastega, kes ütlesid, et seal olid ka söögisaalis klaasid vahel, nii et ei saa teistega koos süüagi – tänan, ei!

Jah, emotsioon on spordis äge, peabki teisi inspireerima. Näiteks pärast Pyeongchangi olümpiat kirjutas üks naine mulle südamliku kirja, kuidas ta ostis rulluisud ja mees vaatas, et naine on hulluks läinud, sest ta ei olnud kunagi sporti teinud. See annab hea tunde, kui teed midagi, mis muudab midagi!

Kõik me tahame ju, et me olemasolu siin oleks oluline ja et teeme midagi mõttega, mitte ei võta lihtsalt ruumi.

Emotsioon on äge, aga kuidas kõik spordis toimub... Lähed olümpiakülla: tühi korter, täiesti elutu. Ei taha! Selliseid kilde ja peegeldusi hakkas tulema.

Millal langetasite sisimas otsuse, et nüüd aitab?

Pendeldasin [mõtetega] päris palju. Hetk enne MMi [2020 veebruaris] mõtlesin isegi, et lähen Eestisse. Olin USAs kuskil tühjas kõrbes [Salt Lake Citys], ümber null loodust, hotell kohutava söögiga. Olin väsinud ka.

Ma ei teadnud, mis mul on, aga terviseasjad juba mõjutasid. Puus valutas, duhh’i [võitlusvaimu] või üle laipade mineku tunnet ei olnud.

See oli ka hooaeg, kui hakkasin kartma. Sõitsime rattaga läbi linna, kiirus 50 km/h, palju autosid – ja tundsin, et ma ei taha. Elu väärtustamise tunne tuli. Varem olin ratta peal ikka absurdseid riske võtnud. Mul ei olnud vist normaalset hirmutunnet.

Punasega üle ristmiku kihutada ei olnud probleem?

Ei, üldse mitte. Kiire on ju, keskmine kiirus läheb alla. (Muigab.) Pikapeale tundsin, et mu väsimus muutub tuimuseks. See juhtub siis, kui on üle treenitud. Mul puudusid emotsioonid, miski ei teinud mind õnnelikuks.

Jõudsin oma trennidega päris tihti sellisesse seisu, et ei jaksanud enam midagi muud teha.

Kindlasti ma ei taastunud oma karjääri jooksul kunagi ära. Arvan, et ma ei olnud ealeski päriselt väljapuhanud. Samas mulle meeldis teha teistest rohkem trenni, olla tiimis kõige tugevam. Leidsin sellest ka enesekindlust, et olen võimeline ülejäänutest rohkem tööd tegema.

Tarkus pidi olema mitte kõvasti trenni teha, vaid õigel ajal puhata. Kas see ei tulnud pähe?

Sinnamaani ma ei jõudnud. Olin liiga suures hulluses. Ja kui elus on sportlasena ainult üks eesmärk, siis kes seda piiri täpselt teaks, millal peaks puhkama ja millal juurde suruma.

Kristjan Kalkuni saatest «Võidu nimel» jäi mulle meelde [purjetaja] Ingrid Puusta lause, et ta tunneb ennast süüdi, kui puhkab, aga väljas päike paistab ja tuul puhub. See on nii tuttav tunne! Aga kui haige see tegelikult on.

Ma ei olnud võimeline puhkama, ei olnud võimeline nautima rahulikult isegi hommikusööki, sest teadsin, et nüüd kohe pean [trenni] minema. Kes teab, võib-olla oli see iseenda eest põgenemine, sest elu oli nii struktuurne, et ei jäänudki enda eluks aega.

Öeldakse, et ükskõik mis asja saab edukalt teha seni, kuni seda naudid. Millal muutus trenni tegemine kinnisideeks või sunduseks, kust rõõm ja nauding ära kadusid?

Kindlasti hakkasin veelgi enam [sisemisest rõõmutundest] kaugenema pärast Pyeongchangi olümpiat. Püüd näida näiteks seltskonnas lõbusana viis mind veelgi kaugemale iseendast. Arvan, et panin liiga palju pingeid endale peale. Ja kui tuli juurde inimesi, kes kõik tahtsid heast südamest aidata, pani see veel rohkem survet peale: nüüd on veel rohkem neid, kellele pean tõestama, et olen piisavalt hea.

Kas nüüd olete õnnelikum kui siis, mil olite tippsportlane?

Jah, kindlasti. Kuigi ilmselt mingisugused raskemad osad ootavad veel ees. Mul on ideid, mida teha, ja mingid protsessid on juba käimas, aga päris palju on veel teadmatust ja avastamist. See on kirjeldamatu, kui palju on muutunud! Mul on tohutu tänulikkus elu ees.

On teil nüüd ka vaimselt ja hingeliselt kergem?

Jaa. Varem ma ei ole saanud kõigest rääkida, aga nüüd tahan sellest rääkida nii, nagu arvan. Ma ei jaksa enam anda mittemidagiütlevaid vastuseid. Tunnen, et pean selle kõik endast välja saama. (Hoiab pisaraid tagasi.)

Eelmisel aastal mul ei olnud ka veel vastuseid. Seepärast ma ei olegi viimase kahe aasta jooksul andnud ühelegi ajakirjale intervjuud ega käinud üritustel. Vahepeal lülitasin end sotsiaalmeediast välja. Nüüd olen jõudnud selleni, et lõpuni kõigest lahti lasta – et saaks rääkida nii, nagu tunnen.

Olete suutnud täielikult lahti lasta kõigest sellest, mis on olnud spordis teie elu?

Ma ei oska öelda. See on olnud järkjärguline. Sport on olnud osa mu teekonnast, seda ei saa jääda eluaeg tegema. Tippspordil on mõtet ainult seni, kuni oled võimeline sellesse maksimaalselt panustama.

Kindlasti on toredaid mälestusi, aga kui hakkan mõtlema, kuidas see päriselt toimus ja mis seal oli, siis ma ei taha. Siis saan aru, et see on läbitud etapp. (Pühib pisaraid.)

See teekond, et kellekski saada ja siis sellest lahti lasta – see on päris äge ja võimas. Olen 27, olen mõtlemisvõimeline ja suuteline oma elu uuesti looma.

Ma ei taha, et kui olen 60 ja jään pensionile, hakkan mõtlema, kes ma nüüd olen oma peamise rollita ja mida ma olen teinud. Siis tunneksin, et oleksin oma elu valesti elanud; siis arvan, et ma ei saanudki tegeleda sellega, mis mulle päriselt meeldis.

Öelge oma sporditeele tagasi vaadates ausalt, kas see kõik oli seda väärt.

(Mõtleb.) Eks see selgub, aga arvan, et oli küll. Sest ükski muutus elus ei tule kergest kohast. Me oleme inimesena nii palju laisad, et peame olema mingisuguses hädas või augus ja seda endale tunnistama, et hakata pimedusest valguse poole roomama.

Ju ma olen piisavalt võimekas, et selliste õppetundidega toime tulla. (Võitleb tunnetega.)

Ma päriselt olen ülitänulik oma elu eest, et mul on olnud võimalik seda kõike kogeda. (Hääl murdub.) Ja et mul ei õnnestunud ennast päris ära tappa enne, kui sealt välja sain.

Mis te edasi teete?

Astusin Tartu Ülikooli õppima füsioteraapiat. Mul on ka üks suurem mõte, mis võib-olla aitab hästi palju praegu... (Hääl murdub.) Samas on hästi palju hästi isiklikke asju... Tahaks lihtsalt olla nii, et saan olla mina ise. (On tunda, et tahab midagi välja öelda, aga ei söanda. Peab pika pausi. Kogub end.)

Ma ei tea, kui palju ma end avada tahan... aga tean, et tahaks kindlasti ühel päeval emaks saada. (Pisarad valguvad silma.) Ma nutan sellepärast, et mulle öeldi, et ma ilmselt kunagi ei saa, kui samamoodi jätkan. Uhh... Mul tuli meelde, kui kunagi ütlesin, et ma ei taha emaks saada, sest ma ei usaldanud kedagi piisavalt palju.

Ma ei tea, kuidas see niimoodi läks, et ma selle siin välja ütlen, aga tegelikult on see hästi tore – see ongi ilmselt üks osa vabanemisest. See ongi see, kes ma tahan olla. Et ma ei pea midagi mängima, ei pea olema surutud mingisse raami või rolli. See on kindlasti üks mu eesmärk.

Kas seni pidite olema tubli sportlane, kes end rahva meeleheaks ja riigi kuulsuseks surnuks sõidab?

(Naerab läbi pisarate.) Ma ei saa süüdistada selles kedagi teist kui ainult iseennast. Eks ma ise valisin, et mu teekond oli nii tohutult raske. Aga olen tänulik, et mul oli selle kogemuse võimalus.

Rääkisin sellest, kui raske on sportlase rollist välja tulla, kahe USA bobikelgutajast naisega, kes on saanud palju peapõrutusi, keda on täiesti tükkideks lõigatud, kes olid oma riigile võitnud mitu olümpiamedalit ja kellele päevapealt öeldi, et tšau, tegelege ise oma tervisega, enam ei võta keegi mingit vastutust. Oled justkui kätel kantud, aga siis ei ole keegi võimeline sellest aru saama, mis su peas toimub...

Saan aru, et mingisugust tuge ei saa jätkuda lõputult, et pead midagi uut välja mõtlema. Olen ka ühe peapõrutuse saanud ja siis tekkis mul üsna palju veidraid situatsioone tänaval, kus kadusin ära.

Kõigi nende füüsiliste ja vaimsete veidrustega toimetulek on see, millest väga palju ei räägita. Paljud ei oskagi sealt välja tulla ja jäävad sinna kinni.

Olete saanud spordis kõva karastuse. Oma järgmisel teekonnal peaksite selle kogemuse võrra tugevam olema, kas pole nii?

Ma arvan ka. Mis ei tähendaks seda, et ma hullult ei tahaks endale kanajalgadel maja kuskil keset metsa, kuhu saaks aeg-ajalt lihtsalt olema minna. Tore on midagi teha, aga ma tahan kindlasti rohkem aega endale.

Selles edukultuses ja materiaalses maailmas on jube lihtne ära kaotada seda, et teed ja toimetad ja siis järsku avastad, et sul ei ole iseenda jaoks aega. Aga võib-olla see tegutsemine ongi kihvt, sest mis saab inimese elus olla suurem eesmärk kui pidevalt areneda. Kui areng ja uudishimu kaovad ära, on keeruline.

Öelge lõpuks oma sõnadega, mismoodi end praegu tunnete võrreldes sellega, kui olite kaks-kolm aastat tagasi tippsportlane.

Kergemini kindlasti. (Naeratab.) Iga mõttes. Ma saan minna ja teha, mida iganes, olenevalt, mis tunne mul on, mis pähe tuleb, mitte nii, et kui vorm hakkab paranema ja tuleb võistluseks valmistuda, pean kuskil toas istuma, et mitte liiga palju kõndida ja ennast väsitada.

Ma saan süüa siis, kui mu kõht on tühi, ma ei pea mõtlema selle peale, et kindlasti trennist taastuda. Tunnen, et olen vaba. Mitte raamides.