N, 30.06.2022

Me pakume lootust, rõõmu ja lohutust

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Me pakume lootust, rõõmu ja lohutust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üllar Saaremäe lavastatud «Liblikas» Loobu mõisa kuivatis. 
Üllar Saaremäe lavastatud «Liblikas» Loobu mõisa kuivatis. Foto: Kalev Lilleorg

Selleks aastaks on «Liblika» lend lennatud, ootame taaskohtumist uuel suvel. Lavastaja Üllar Saaremäe jagas esietenduse eel vaimustust avastusest, et Andrus Kivirähki teatriromaani nimitegelane, Estonia teatri tantsijanna Erika Tetzky (1894–1918) on sündinud Arbaveres, Loobu jõe kaldal. Nii õilistab lavastust kohavaim.

Pealekauba elab viis osatäitjat kaheksast Kadrina vallas. Siit võrsub vastus, miks sobib «Liblika» mängupaigaks just Loobu küla. Ehkki tegelased on estoonlased, toonitab loo jutustaja, näitleja August Michelson-Mihklisoo (1880–1952), et tema on surnud. Nagu kõik teisedki ta mälestustes.

Halli koera kuri monoloog

Välja arvatud hall koer, kes kardetavasti on igavene. Hall koer on kuri deemon, surmakutsar, kes kirglikult vihkab näitlejaid, üldse kunstirahvast, seda kummalist inimtõugu, kelle looming tühistab surelikkust. «Me pakume inimestele lootust, rõõmu ja lohutust,» vastab August penile, vapralt ja veendunult. Erik Ruusi hall koer hiilib hääletu tumeda varjuna ringi, komberdab kui vintske sõjainvaliid, kuni oma uriseva vimma monoloogiks paiskab. Kummatigi ei jää koerale viimane sõna, siin peitub pinev paradoks.

Jõulise väega kiviseinad, mis Priidu Adlase valguskujunduses romantiliseks muunduvad, loovad mõjuva teatri(mälu)lava. Kui Sulev Teppart raamjutustaja Augusti rollis astub saalist lavale, kohver käes, kui kolleegid teda ümbritsevad ja vaatlevad, tekib paratamatult seos lavastusega «Johannese passioon» (2005). Siis viibis vahekojas, ooteruumis kolm Juhani-nimelist luuletajat; nüüd ärkavad omaenda elusid taas etendama Estonia näitlejad.

Märksõnad
Tagasi üles