P, 26.06.2022

Juhtkiri ⟩ Inimkatsete Eesti

Postimees
Inimkatsete Eesti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Inimmass linnahalli katusel.
Inimmass linnahalli katusel. Foto: Konstantin Sednev
  • Linnahalli katusel korraldatu oli põhimõtteliselt inimkatse
  • Korralagedus paneb muretsema suursündmuste tuleviku pärast
  • Kontserte tasub edaspidi korraldada maapinnal

Tavaliselt on nii, et betoonsildu koormatakse suurte veoautode ja malmraskustega, et aru saada, kui palju need vastu peavad. Meil aga otsustati nädalavahetuse eel katsetada inimestega, kui palju hüppamist suudab linnahalli katus taluda. Varem katsetati vaktsineerimisel, kui kaua soojas seisnud vaktsiinid veel toimivad. Hakka või uskuma, et inimestest on Eestis tehtud katsejänesed.

Iseenesest on ju tore, et mitu tuhat hüppavat inimest linnahalli katust kokku ei kukutanud, aga nad oleks pidanud ette teadma, et lähevad inimkatsesse osalema. Ekspertide arvates ei olnud linnahalli katuse lainetuses seekord veel midagi ohtlikku – tegemist oli resonantsiga, mis võib teinekord näiteks sildadel tekkida. Kuid nagu sildade ületusel lastakse resonantsi ootamatuste vältimiseks sõduritel marsisamm vabaks, tasub selliste asjade peale mõelda enne, kui need juhtuvad – katastroofist pääsemist ei maksa juhuse tarbeks jätta.

Võib täiesti olla, et linnahalli päästis äkilisest kokkukukkumisest nõukogudeaegne teras, mida oli jõuvaruga betooni sisse monteeritud. Toona oli teras veidi teistlaadne kui see, mida tänapäeval betoonis kasutatakse. Selle omadused võimaldasid üsna pikalt materjalil enne purunemist venida. Seda kinnitab ka linnahalli arhitekt Raine Karp tänase lehe uudiste külgedel.

Praegu pole teada, kui palju oli see koht, kus betoon hakkas inimeste jalge all vetruma, mõeldud inimesi kandma. Tegemist on jäähalli katusega ja seal on väga pikad silded – keset jääd tugisambaid üles panna pole võimalik. Kindlasti aga pole see mõeldud niivõrd hulgakesi paigal seismiseks, rääkimata hüppamisest. 20 cm kõrgusele hüpates oleks selle betoonpinnaga kokkupõrkel kiirus peaaegu kaks meetrit sekundis. Nii võib kasvada jõud märkimisväärselt üle 400 kilogrammi ruutmeetri kohta, mis hinnati eelmisel ülevaatusel hoone talutavaks koormuseks.

Linnahalli katuse kontserdi puhul näeme taas, et vastutust veeretatakse nagu kuuma kartulit juhtumiga seotud osaliste vahel. Uurimine peab tagama, et otsustajate hooletus ei jääks tagajärgedeta.

Peale füüsika ja tõenäosusteooria teeb muret ka tõik, et üritusele pääses (õigemini tungis) sisse hulgaliselt rohkem inimesi, kui oli lubatud. Sel sügisel on tänu vaktsineerimisele lootust, et ohutusnõudeid järgides on võimalik enam-vähem normaalset elu jätkata ja sääraseid suursündmusi siiski korraldada. Kui aga seesuguseid juhtumeid peaks veel ette tulema, võib selle lootusega hüvasti jätta.

Selle sündmuse puhul näeme taas, et vastutust veeretatakse nagu kuuma kartulit: küll teised poliitikud praegusele linnavõimule, sealt edasi aga ürituse korraldajale, kes andis tõepoolest oma ürituse sisust ebatäpset infot. Kuid kriise ja ootamatusi tuleb ikka aeg-ajalt ette, nendeks tuleb lihtsalt paremini valmis olla. Muidugi on hea näha, et ehmatavale sündmusele reageeriti kiirelt nii selle ajal kui ka pärast seda, kui hakati planeerima linnahalli vastupidavuse uut hindamist. Kuid enne toodi inimesed katsejänesteks.

Kontserte on aga edaspidigi põhjust korraldada ikka maapinnal, mitte koorikutel, millel on oma resonantssagedused, ja arusaadavalt on kontsert koht, kus muusika ja rütmiga on inimesed sünkroniseeritult liikuma pandud.

Märksõnad
Tagasi üles