Juhtkiri ⟩ Eelarve olgu läbipaistev

  • Riigikontroll tuvastas 2020. aasta riigieelarves alternatiivseid fakte
  • Vead tulenesid tegevuspõhise eelarve suurest keerukusest
  • Riigikogu peaks nõudma selgekeelset eelarvet
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Nõukogude ajal moonutati teadlikult maakaarte, et vaenlane ei saaks neid kasutada maastikul orienteerumiseks. Kohalikud ju teadsid nagunii, kuhu üks või teine tee viis. Teisipäeval avalikustatud riigikontrolli aruanne näitas, et midagi sarnast on juhtunud ka Eesti Vabariigi 2020. aasta riigieelarvega.

Nimelt on selles eelarves valesti esitatud kõik riigieelarve koondsummad, niihästi tulud, kulud, investeeringud kui ka finantseerimistehingud. Vead on sattunud just nii, et riigi rahandus paistaks vaenlasele välja muljet avaldav: eelarve tulud ületavad kulusid 109,28 miljoni võrra. Tegelikul on hoopis kulud 256,17 miljoni euro võrra suuremad tuludest.

Ei ole küll teada, millist vaenlast selline moonutus võiks heidutada, kuid on üpris kindel, et riigikogu see ei ole. Nemad võtsid seaduse vastu probleemideta. Võib vaid arvata, kas nad olid tegelike oludega niigi hästi kursis või siis vastupidi – lasid ka ennast alternatiivsetest faktidest võluda.

Riigikontroll kinnitas, et vead koondsummades ei ole poliitiline ega kriminaalne teema, vaid näitab lihtsalt seda, et praegune riigieelarve on struktuurilt nii keerukas, et isegi riigieelarve seadust ette valmistavad rahandusministeeriumi ametnikud ei suuda seda läbi hammustada. Mis seal siis veel seadusandjast rääkida.

Riigikogul on õigus nõuda eelarvet kujul, mis võimaldab langetada riigirahanduses informeeritud otsuseid. Nõutagu siis ometigi. Või on muretum olla kummitempel?

8

Hoolimata probleemi tehnilisest olemusest on tegu siiski poliitilise küsimusega, sest riigieelarve seadus on riigi tähtsamaid dokumente. Ja kui seadusandja ei suuda sellest aru saada, siis pole tal ka ettekujutust sellest, mis toimub. Ega järelikult ka võimet riigirahanduse maastikul õigesti orienteeruda. See puudus vajab operatiivset parandamist. Ise küsimus on, kuidas.

Endine rahandusminister Aivar Sõerd ütleb Postimehe tänastel majanduskülgedel, et süüdi on tegevuspõhine eelarve, mis on nii üldine, et selle põhjal ei olegi võimalik midagi järeldada. Seetõttu tuleb naasta traditsioonilise eelarve juurde, milles read näitavad, kuhu raha läheb.

Rahandusministeerium väidab, et tegevuspõhine eelarve võimaldab paindlikku rahakasutust lähtuvalt rahastusprogrammi eesmärkidest ja et segadus on vaid ajutine ning tuleneb uuele süsteemile ülemineku kasvuraskustest.

Sõerd on siiski resoluutne: «Kui rahandusministeeriumil on huvi neid enda tegevuspõhiseid harjutusi teha, siis pangu see tekst eelarve lisadesse. Aga meie riigikogus tahaks näha ikka tegelikku eelarvet.»

Ka õiguskantsleri hinnang on, et tegevuspõhise eelarve läbipaistmatuse tõttu on liiga palju sisulist rahanduslikku otsustusõigust läinud täitevvõimule. Näiteks justiitsministeeriumi eelarves on ainult üks rida, mistõttu pole põhimõtteliseltki võimalik teada, kui palju raha läheb vangide, kui palju ametnike peale.

Kokkuvõttes tundub siin olevat tegemist tüüpilise juhtumiga, kus ametnikud valdavad küll infot, kuid ei muretse selle pärast, et poliitiline juhtkond ja seadusandja oleksid sama informeeritud. Jäme ots aga peaks riigis lõpuks siiski olema seadusandja käes. Riigikogul on õigus nõuda eelarvet kujul, mis võimaldab langetada riigirahanduses informeeritud otsuseid. Nõutagu siis ometigi. Või on muretum olla kummitempel?

01.09.2021 03.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto