T, 6.12.2022

AK ⟩ Ene Pajula essee: kas vaesus on meie õnn?

Ene Pajula
, ajakirjanik
Ene Pajula essee: kas vaesus on meie õnn?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Ene Pajula
Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Augustikuu sai just läbi. Ja august on meile olnud väga märgi­line kuu. Augustis ­nimelt sõlmiti MRP, kurikuulus pakt, millega meid maha müüdi ja millele vastasime samal kuupäeval 50 aastat hiljem maailma suurima rahumeelse protestiaktsiooni, Balti ketiga. Kaks aastat hiljem, 20. augustil 1991 saime oma vabaduse tagasi. Nii räägitigi augustis palju nendest inimestest, kelle osa oli neis sündmustes olulisem kui mõnel teisel, ent selles, et me üldse nii kaugele jõudsime, oli oma osa kõigil tollastel Eesti elanikel, nende usul ja üksmeelel.

Meie peres on 20. augustil üks teine tähendus veel. Sel päeval suri minu isa. Õnneks mitte päris 1991. aastal, vaid 2004ndal, aga ikkagi. Ja see paneb hoopis rohkem mõtlema neile, kes olid enne meid. Kogu pikale esivanemate reale, kelleta me poleks need, kes oleme – mitte ainult isiksustena, vaid ka rahvusena. Ja üldse, eks esivanematele hakkamegi rohkem mõtlema alles vanemas eas. Sest noorena on enesestki mõista silme ees vaid tulevik, nooremas keskeas on liiga palju tegemist töö ja perega, et mineviku üle mõtisklema hakata – nii ongi, et eelkäijad satuvad meie huviringi alles siis, kui muud tähtsad asjad elus on ära toimetatud.

Nii on ilmselt olnud minugagi. Eks ma olin lapsepõlveski kuulnud lugusid oma suguvõsast, aga see läks rohkem kõrvust mööda. Alles nüüd ja eriti nüüd, kus avalikkuses kostab nii palju viha ja vaenu teistsuguste vastu, on see rida hakanud mind rohkem huvitama.

Märksõnad
Tagasi üles