R, 9.12.2022

AK ⟩ Ajaloolised lepingud: Uusikaupunki rahuleping jättis Eesti ühele ja Soome teisele poole piiri

Ajaloolised lepingud: Uusikaupunki rahuleping jättis Eesti ühele ja Soome teisele poole piiri
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Uusikaupunki rahulepingu allkirjad
Uusikaupunki rahulepingu allkirjad Foto: Rootsi Riigiarhiiv

Lepingute rolli ei ole ajaloos võimalik kuidagi üle tähtsustada. Sellepärast alustamegi tänase AK ajaloolehekülgedel artiklisarjaga, mille eesmärk on tutvustada ajaloolisi lepinguid. Esimene tutvustatav leping on Uusikaupunki rahuleping, mis sõlmiti täpselt 300 aastat tagasi 30. augustil 1721.

Ajalugu ja lepingud

Ago Raudsepp, ajaloolane ja arvamustoimetaja

Võidakse öelda, et ajalugu kujundavad eelkõige sõjad ja revolutsioonid, ja raske oleks sellele vastu vaielda. Kuid inimesed ei saa kogu aeg sõdida ja revolutsioone korraldada ja paratamatult jõutakse ühel hetkel äratundmisele, et tuleb püüda kokku leppida.

Savist pall ja selles sisaldunud savist kujundid aastast 4000–3100 eKr Louvre'is
Savist pall ja selles sisaldunud savist kujundid aastast 4000–3100 eKr Louvre'is Foto: Marie-Lan Nguyen / Wikimedia Commons

Vaatamata kõikidele oma halbadele kalduvustele tundub püüd kokku leppida olevat inimestele siiski väga omane, sest veel enne, kui õpiti kirjutama, õpiti lepinguid koostama. Esimesed teadaolevad lepingud olid savist pallid, mille sisse pandi tehingu sisu kirjeldavaid kujundeid. Need olid samuti tehtud savist ja kujutasid enamasti kettaid, koonuseid või silindreid, mõnikord ka loomi või anumaid.

Mingil hetkel hakati neid savipalle «allkirjastama», kasutades selleks silindrikujulisi pitsateid. Nendega sai märga savi rullides sellele oma «allkirja» kanda. Läks mööda veel mõni aeg ja umbes 5000 aastat tagasi õppisid inimesed savitahvlitele märke tegema ja neid märke kokku lugema. Inimkonna kirjapandud ajalugu oligi alanud.

Kolmsada aastat tagasi sõlmitud Uusikaupunki rahuleping on hea näide sellest, kuidas ajaloos toimuvad pidevad muutused ja kuivõrd tühine aeg võib ajaloos olla paarsada aastat. 

Kohe pärast Uusikaupunki rahulepingu sõlmimist võttis Peeter I endale keisritiitli. Leping tähistabki Rootsi suurriikluse lõppu ja Venemaa suurriikluse algust. Rootsi suurriiklus kestis umbes 160 aastat ja ka Venemaa suurriiklus ei ole püsinud muutumatuna.

Muutumatuna ei ole püsinud ka Uusikaupunkis kokku lepitud piir, kuigi Venemaal on olnud väga raske sellega leppida. Sügisel 1939 Soomega peetud läbirääkimistel viitas Stalin otseselt Peeter I tõmmatud piirile. Teise maailmasõja tulemusena Stalin oma soovitud piiri saigi. Nii nagu 200 aastat varem, oli Soome jälle ühel pool ja Eesti teisel pool piiri ja Viiburi läks jälle Venemaale.

Soome vapp Gustav Vasa (1496–1560) hauamonumendil Uppsala toomkirikus aastast 1583.
Soome vapp Gustav Vasa (1496–1560) hauamonumendil Uppsala toomkirikus aastast 1583. Foto: Wikimedia Commons

Soome nimel läbirääkimisi pidanud Juho Kusti Paasikivi kirjutas hiljem, et Venemaa suhtumine maadesse, millest said 1917. ja 1918. aastal iseseisvad Soome ja Eesti, on läbi ajaloo olnud erinev.

Kui lugeda 300 aastat tagasi sõlmitud Uusikaupunki rahulepingut, siis võib Paasikiviga nõustuda. Soomet nimetatakse selles «suurvürstiriigiks», kuid Eesti alasid «provintsideks». Okupeeritud «suurvürstiriik» anti Rootsile tagasi, kuid okupeeritud «provintsid» jättis Peeter I endale.

Soomet nimetati tõesti juba alates 1581. aastast suurvürstiriigiks ja umbes samast ajast on pärit ka Soome vapp. Seevastu Eesti tekkis tänapäevases tähenduses alles 1917. aastal, olles kuni selle ajani jagatud Eestimaa ja Liivimaa provintside, hilisema nimega kubermangude vahel.

Olulisem on siiski see, et kolmkümmend aastat tagasi tõi just Eestist alguse saanud revolutsioon kaasa Stalini poolt hoolega taastatud impeeriumi lagunemise ja 300 aastat tagasi Peeter I tõmmatud piirijoone loodetavasti lõpliku kadumise. On märkimisväärne, et 300 aastat hiljem on Eesti, Soome ja Rootsi jälle ühes ja samas riiklikus ühenduses.

Uusikaupunki rahu tähendas Rootsi suurriikluse lõppu ja Vene suurriikluse algust

Petri Karonen, Jyväskylä Ülikooli Soome ajaloo professor

Põhjasõda (1700–1721) lõi kildudeks Rootsi suurriigi aja, mis oli alanud rohkem kui 150 aastat tagasi Põhja-Eesti rahumeelse liitumisega. Rootsile tungisid kallale tema naabrid, et võtta revanš Põhjala valitsejaks tõusnud hõredalt asustatud ja vaeselt riigilt.

Tänapäeva Ukraina keskosas peetud Poltava lahing 1709. aastal kiirendas Rootsi võimupositsiooni lõppu. Pärast rootslaste hävitavat lüüasaamist tungisid venelased peale nii Baltimaade kui ka Soome suunas. 1710. aastal okupeeris Venemaa muu hulgas Rootsi ida- ja lõunapiiril asuvad Viiburi, Riia, Pärnu ja Tallinna ning võttis nad karmikäeliselt enda haardesse.

Baltimaad kaotati lõpuks täielikult ja koos Viiburi alistumisega oli avatud tee ka kogu Soome vallutamisele, mis viidi lõpule 1713. aastal.

Nendest suurtest kaotustest hoolimata võitles Rootsi kuni isevalitsusliku kuninga Karl XII (1682–1718) langemiseni. Karl XII tähtsaimaks abiliseks oli 1715. aasta paiku tõusnud Holstein-Gottorpi hertsogkonnast pärit parun Georg Heinrich von Görtz (1668–1719), kes tegi koos kuningaga ümberkorraldusi muu hulgas riigi sõjaväes ja rahaasjades.

Georg Heinrich von Görtz (Karl XII nõunik 1715–1718)
Georg Heinrich von Görtz (Karl XII nõunik 1715–1718) Foto: Lucas von Breda maal / www.kansallisgalleria.fi / Wikimedia Commons

Von Görtzist sai võtmeisik ka Rootsi välispoliitikas. Ta pidas valitsejalt saadud mandaadi alusel välisriikidega läbirääkimisi, et sõlmida Rootsile soodsad rahulepingud. Kuid lõplik otsustusõigus sõja ja rahu üle oli sellel ajal ainult isevalitsusliku kuninga käes, kes ei kõhelnud seda jumala poolt talle antud õigust kasutada.

Von Görtz alustas venelastega rahuläbirääkimisi 1718. aasta mais Ahvenamaal. Varasügisel leppis ta Venemaa ainuvalitsejast tsaari Peeter I-ga (1672–1725) suuresti omapäi kokku peaaegu valmis lepinguvisandis.

Kava kohaselt oleks Rootsi loovutanud Venemaale juba de facto kaotatud alad Baltimaades, Ingerimaal ja Viiburi läänis. Ülejäänud Soome oleks jäänud Rootsile. Raskete territoriaalsete kaotuste korvamiseks oleks Rootsi saanud Venemaalt loa vallutada Taanile kuulunud Norra ja liita see oma impeeriumiga.

On tähelepanuväärne, et juba kolm aastat enne rahulepingu allkirjastamist olid Venemaa territoriaalsed nõudmised peaaegu samad kui need, mis lõplikult kokku lepiti.

Plaani ei saadud siiski ellu viia, sest Karl XII ei kiitnud lõpuks juba peaaegu valmis voolitud kokkulepet heaks. Tema sõnul lihtsalt ei tohtinud Rootsi impeeriumit tükeldada. Eriti raske oli küsimus Baltimaade loovutamisest, sest pärast 1680ndate suurt reduktsiooni ehk omal ajal aadlikele annetatud mõisate riigi valdusse tagasivõtmist oli piirkonnast saanud Rootsi krooni jaoks kullakaevandus.

Karl ei soovinud siiski tsaari ettepanekut otseselt tagasi lükata, vaid ründas omal käel Norrat. Plaan oli esmalt alistada Norra ja seejärel suunata kõik jõud Venemaa purustamiseks. Norra sõjakäik jäi talle aga viimaseks, sest ta langes rindel 1718. aasta novembri lõpus.

Karl XII (Rootsi kuningas 1697–1718)
Karl XII (Rootsi kuningas 1697–1718) Foto: Axel Sparre maal aastast 1715 / Rootsi Rahvusmuuseum / Wikimedia Commons

Rahulepingud kõigiga peale Venemaa

Rootsi olukord oli pärast kuninga surma väga tõsine ja see nõrgendas ka riigi valmistumist eesootavateks paratamatuteks rahukõnelusteks. Varem sageli halvatuna tundunud riiginõukogu hakkas Stockholmis lõpuks tõsiselt kuningriigi paljude vaenlastega rahuvõimalusi otsima.

Isevalitsuselt mindi erakordselt kiiresti – kõigest mõne kuu jooksul – üle riigipäevale kogunenud seisuste juhitud riigikorrale. Rahvas oli hingepõhjani tüdinud sunnivõimust ja sõja põhjustatud kannatustest. Lisaks oli juba ammu selge, et Rootsi on läbinisti vaene maa. Olukord nõudis kohest rahuseisundi taastamist. Enam ei olnud küsimus erinevate valikute kaalumises, vaid ennekõike rahu vältimatuses.

Riigi juhtkonnas ei mõistetud siiski täielikult olukorra tõsidust, mis paistis endiselt välja asjaajamise aegluses ja soovmõtlemises. Riiginõukogu püüdis sõlmida kõikide oma vaenlastega rahulepingud eraldi. Eesmärk oli alles kõige viimasena pidada läbirääkimisi kõige ohtlikuma vastase ehk Venemaaga. Strateegia aluseks oli idee, et Rootsi võiks sellisel viisil sundida Venemaad tegema läbirääkimistel olulisi järeleandmisi.

Kõigepealt sõlmiti Inglismaa vahendusel 1719. aasta sügisel rahu Hannoveriga. Lepingu kohaselt sai Hannover Rootsilt Bremeni-Verdeni. Saaja makstud ühe miljoni riigitaalri suurune hüvitis kulus marjaks ära.

Samamoodi abistas Inglismaa Rootsit 1720. aasta alguses Preisimaaga tehtud rahulepingu juures. Seekord kaotas Rootsi Stettini linna, Oderi ja Peene jõgede vahelise ala ning Usedomi ja Wollini saared. Preisimaa maksis Rootsile hüvitiseks kaks miljonit riigitaalrit.

Samal aastal jõuti kokkuleppele ka Taaniga. Seekord välditi territoriaalseid loovutusi, kuid Rootsi pidi muu hulgas maksma 600 000 riigitaalrit sõjahüvitist ja kaotas oma väliskaubandusele olulise Sundi väina tollivabaduse.

Kõiki eespool nimetatud läbirääkimisi on peetud ebaõnnestumisteks. Rootsis ei olnud sel ajal lihtsalt piisavalt rahvusvahelise poliitika oskajaid ning selg vastu seina saavutatakse nagunii haruharva häid tulemusi.

Uusikaupunki rahulepinguga kaotatud alad
Uusikaupunki rahulepinguga kaotatud alad Illustratsioon: Alari Paluots

Rahuleping Venemaaga

Lõpuks pöörduti Venemaa poole. Sel korral kasutas Rootsi vahendajana Prantsusmaa saadikut Stockholmis Jacques de Campredoni (1672–1749). Tema viis jaanuaris 1721 rootslaste pakkumise Peterburi, millega Rootsi pakkus Venemaale Käkisalmi lääni, Ingerimaad ja Narvat. Teised piirkonnad ehk Soome (sealhulgas Viiburi), Eestimaa ja Liivimaa tuli ettepaneku kohaselt Rootsile tagastada.

Ettepanek näitas, et Rootsi otsustajatel ei olnud olukorrast realistlikku ülevaadet. Venemaaga rahu visandanud Georg Heinrich von Görtzi ei olnud enam elavate kirjas. Tema kui «riigi vihatuim mees» oli varsti pärast Karl XII surma peetud läbinisti poliitilisel ja ebaõiglasel kohtuprotsessil veebruaris 1719 surma mõistetud ja hukatud. Von Görtz oli ainus, kes teadis, millest Peeter I-ga oli räägitud, mida oli plaanitud ja milles kokku lepitud.

Von Görtz oli ainus, kes teadis, millest Peeter I-ga oli räägitud, mida oli plaanitud ja milles kokku lepitud.

Nii olid rootslased minemas tühjade käte ja väheste teadmistega läbi rääkima riigi tuleviku seisukohalt väga olulist rahu oma võimu tunnetava tsaariga – kelle tiitel pidi juba oktoobris 1721 muutuma Venemaa keisriks.

1721. aasta hiliskevadel peetud läbirääkimiste paigaks lepiti kokku sõja ja okupatsiooni tõttu kannatada saanud Päris-Soome maakonna väikelinn Uusikaupunki. Venelaste esindajad rahukonverentsil olid kindral Jacob Bruce (1669–1735) ja kantseleinõunik Heinrich Ostermann (1686–1747). Mõlemad olid juba varem von Görtziga läbirääkimisi pidanud.

Rootsit esindasid ehk kõige enam luuletajana tuntud riiginõunik Johan Paulinus Lillienstedt (1655–1732) ja juristitaustaga kuberner Otto Reinhold Strömfelt (1679–1746). Mõlemal Rootsi esindajal olid olemas teadmised Baltimaade ja Soome oludest, kuid kõige järgi otsustades olid nende oskused kesised, võrreldes kogenud Vene ametivendadega, kelle tegevust motiveerisid range isevalitseja käsud.

Hollandi kunstniku Peter Schenk noorema nägemus Uusikaupunki rahulepingu allakirjutamise tseremooniast 30. augustil 1721. Tegelikult püstitati läbirääkimisteks kasutatud hoone Uusikaupunki turuväljakule ajutise lahendusena. Ehitusmaterjalid aeti kokku, kust juhtus, ja kogu konstruktsioon meenutas pigem laudadest kokkuklopsitud hurtsikut või suitsusauna kui kõrgete lagedega paleed.
Hollandi kunstniku Peter Schenk noorema nägemus Uusikaupunki rahulepingu allakirjutamise tseremooniast 30. augustil 1721. Tegelikult püstitati läbirääkimisteks kasutatud hoone Uusikaupunki turuväljakule ajutise lahendusena. Ehitusmaterjalid aeti kokku, kust juhtus, ja kogu konstruktsioon meenutas pigem laudadest kokkuklopsitud hurtsikut või suitsusauna kui kõrgete lagedega paleed. Foto: Wikimedia Commons

Läbirääkimised olid rootslastele väga rasked. Peeter I ei soovinud vallutatud aladest loobuda, kuid oli siiski nõus rahu sõlmima, sest sõda oli ka Venemaa jõuvarusid kulutanud. Vastavalt Stockholmist saadud juhtnööridele üritasid Rootsi läbirääkijad esialgu tagasi saada peaaegu kõik juba pikka aega Vene võimu all olnud provintsid.

Venelaste seisukohad ei pehmenenud sisuliselt kogu aja jooksul, kuid siiski kaaluti Stockholmis veel 1721. aasta kevadel mitmesuguseid alternatiivseid võimalusi. Ilmselt esitasid riiginõunikud tõsiste nägudega ja korduvalt ideid muu hulgas sellest, kuidas saaks Viiburit ja Tallinna kasutada teineteise alternatiividena ehk Rootsi loobuks ainult ühest neist. Spekuleeriti ka Viiburi või Liivimaa vahetatavuse üle.

Fredrik I (Rootsi kuningas 1720–1751)
Fredrik I (Rootsi kuningas 1720–1751) Foto: Martin van Mijtens vanema maal aastast ca 1730 / Rootsi Rahvusmuuseum / Wikimedia Commons

Siinkohal olgu öeldud, et riiginõukogu oli pikka aega peaaegu üksmeelne, et Viiburi – Rootsi lukuks kutsutud tugevalt kindlustatud linn – peab tingimata jääma Rootsile. Tallinna kaotus oli hirmutav ennekõike seetõttu, et sealt saaks Venemaa oma sõjalaevastikuga korraldada otseseid rünnakuid Rootsi keskaladele.

Alles Läänemere põhjaosasid suveräänselt valitseva Vene laevastiku hävitusretked Rootsi-poolse ranniku linnadesse, tööstusettevõtetesse ja küladesse, mis algasid koos purjetamishooajaga kevadel 1721, küpsetasid riiginõukogu viimaks niikaugele, et läbirääkijatele anti vabad käed alistuda sisuliselt kõikidele Venemaa nõudmistele.

Uusikaupunkis 30. augustil 1721 allkirjastatud rahulepingu järgi kaotas Rootsi Liivimaa, Eestimaa ja Ingerimaa, suure osa Käkisalmi ja Viiburi läänidest ning Läänemere üle valitsemise seisukohalt omal ajal Rootsile väga olulised Hiiumaa ja Saaremaa.

Nende väärtuslike, kuigi sõja ja sellele järgnenud karmi okupatsiooni tagajärjel endiselt suures osas varemetes olevate alade eest maksis Venemaa kahe miljoni riigitaalri suuruse hüvitise. Summat ei saa pidada eriti suureks, kuid see räägib omakorda Rootsi läbirääkimispositsiooni nõrkusest. Eriti lühemas vaates oli suur abi venelaste lubadusest, mille järgi lubati rootslastel tuua igal aastal Liivimaalt ilma tollimaksudeta 50 000 rubla väärtuses vilja.

Artikkel seitse ja Rootsi vabaduse aeg

Rahulepinguga kaotatud alade kõrval muutus hiljem Rootsi jaoks problemaatiliseks lepingu artikkel 7. Rootslased olid juba varem teadvustanud venelaste soovi mõjutada Rootsi siseasju ja ennekõike valitseja valikut. Seetõttu sooviti lepingus kaitsta riigi suveräänsust ja sinna kirjutati sisse artikkel, mille eesmärk oli ära hoida Venemaa sekkumine Rootsi sisepoliitikasse. Kuid klausli sõnastus ebaõnnestus masendavalt.

Praktikas võidi teksti tõlgendada selliselt, et see annab Venemaale õiguse Rootsi siseasjadesse sekkuda, kui 1719. ja 1720. aastal heaks kiidetud Rootsi põhiseaduste «vabasid» sätteid peaks üritatama muuta. Nimetatud põhiseadused olid võtnud valitsuselt ehk monarhilt ja riiginõukogult ära peaaegu kogu võimu ja sõltumatu tegutsemise võimalused. Võim oli üle läinud ametnikele ja riigipäevale kogunenud seisuste esindajatele.

18. sajandi Euroopas oli selline mitte-valitsejakeskne võimusüsteem uus, erandlik ja sõna otseses mõttes kummaline. Paljude kaasaegsete jaoks kujutas see endast ennekõike nõrka süsteemi, millega välisriigid said oma soovide järgi manipuleerida. Tegelikkuses ei olnud Rootsi vabaduse ajal (1718–1772) olukord alati nii sünge, kuid nimetatud lepingusätte eesmärk oli hoida Rootsi nõrgana ja vähemalt osaliselt Venemaa kontrolli all.

Soome tagastamine ja Peeter Suure piir

Rootsi idapiiril liideti hiljem niinimetatud «Vana-Soomena» tuntud Viiburi Karjala ja Käkisalmi lään nüüd Venemaaga. See-eest ülejäänud Soome tagastas Venemaa Rootsile.

Peeter I polnud kunagi kavatsenud kogu Soomet endale jätta, vaid pidas seda pigem kaitsevööndiks võimalike Rootsi rünnakute eest. Seetõttu koheldi piirkonda kohati väga karmilt ja põletatud maa taktikat järgides.

Isoviha aeg (1714–1721) on üks Soome ajaloo raskeimaid, kuna Vene sõjavägi pani toime süstemaatilisi ja kauakestvaid julmusi ning hävitas tollal veel tagasihoidlikku taristut samamoodi, nagu oli varem tehtud Liivimaa ja Eestimaa vallutamise käigus. Soome naasis Rootsi krooni alluvusse rängalt purustatult ja osaliselt isegi kaitsetuna, sest sõjaväkke polnud võtta piisavalt mehi.

Peeter I (Vene tsaar ja keiser 1682–1725)
Peeter I (Vene tsaar ja keiser 1682–1725) Foto: Jean-Marc Nattieri maal aastast 1717 / Ermitaaž / Wikimedia Commons

Peeter I tahtis ja sai ennekõike Soome lahe idaosad ja neid ümbritsevad alad. Nii sai Venemaa jälle otseühenduse Läänemerega. Omal ajal oli Rootsi 1617. aasta Stolbovo rahuga Venemaa pääsu Läänemerele sulgenud.

Nüüd loodi ka kaitsepiirkond Venemaa uue pealinna Peterburi tarbeks. Seetõttu oli Viiburi liitmine Venemaaga oluline.

Hiljem, 1930. aastate lõpus esitatud põhjendused Karjala kannase alade liitmiseks Nõukogude Liiduga, et tagada Peterburi (Leningradi) julgeolekut, olid seega juba üle 200 aasta vanad. Samale mõttele toetus ka idee Peeter Suure piirist kui Soome ja Nõukogude Liidu vahelise piiri alusest, mida enne Teist maailmasõda ja selle ajal Nõukogude Liidus soojalt toetati.

Seda piirijoont järgiti tõepoolest üsna sõna otseses mõttes nii Moskva rahukõnelustel 1940. aasta kevadel kui ka pärast Jätkusõda (1941–1944) peetud läbirääkimistel. Seetõttu pärinevad Soome praeguse kagupiiri põhjendused suuremas osas 300 aasta tagusest ajast.

Liivimaa ja Eestimaa aadlile ja linnakodanikele oli 1710. aasta alistumislepingus lubatud, et neile jäetakse alles nende vanad privileegid. Lisaks tagastati Rootsi valitsemisajal krooni poolt riigi omandusse tagasi võetud mõisad nende esialgsetele omanikele. Seevastu Rootsi idapiiril Venemaale üle läinud niinimetatud «Vana-Soomena» tuntud Viiburi Karjala ja Käkisalmi lääni elanikud said oma uuelt valitsejalt üksnes õiguse vabalt usku järgida.

Tingimused nendel aladel jäid sellele vaatamata ikkagi suures osas Rootsi mudelile vastavaks ja näiteks talupoegadest ei saanud pärisorje. Ometi ei kinnitatud näiteks aastakümneid Viiburi linna eriõigusi, kuid tegelikkuses said linnaelanikud märkimisväärset kasu ühelt poolt Rootsi ajal neile antud ainuõigusest tegeleda linnaettevõtlusega ja teiselt poolt Vene süsteemi tunduvalt avaramatest reeglitest.

Rootsi suurriikluse lõpp ja Venemaa suurriikluse algus

Rootsi võimulolijate jaoks olid suuri kaotusi kaasa toonud Põhjasõja rahutegemised tundlik koht. Varem oli olnud pigem reegel kui erand, et pärast sõda anti kuningliku majesteedi nimel välja suurejoonelisi trükitud kuulutusi ja kirikutes loeti ette avaldusi, milles rõhutati saavutatud võite ja riigi hiilgust.

Uusikaupunki rahulepingu tiitelleht. Tekst avaldati samal ajal nii saksa kui ka rootsi keeles. Leping sisaldab 24 artiklit ja see on koos saatesõnade ja lisadega 40 lehekülge pikk.
Uusikaupunki rahulepingu tiitelleht. Tekst avaldati samal ajal nii saksa kui ka rootsi keeles. Leping sisaldab 24 artiklit ja see on koos saatesõnade ja lisadega 40 lehekülge pikk. Foto: Rootsi Rahvusraamatukogu / Libris

1721. aasta paiku midagi sellist enam ei ilmunud ja rahule üldiselt või territooriumide kaotusele viidati parimal juhul ümbernurga. Rahuleping ise avaldati küll värskena saksa ja rootsi keeles, kuid liiga palju sellele kaasa ei elatud.

Uusikaupunki rahu pitseeris lõplikult Rootsi kui suurriigi kokkuvarisemise. Põhjasõja rahulepingutega pöördus Rootsi geograafiliselt tagasi peaaegu samasse suurusjärku, kus oli olnud 160 aastat tagasi oma vallutuspoliitikat alustades.

Rahuleping tõstis Venemaa Euroopa suurriikide sekka. Tema käes olid nüüd kõik idapoolse Läänemere tähtsamad sadamalinnad, piirkonna viljaaidad ja muud majanduslikud tuluallikad. Rootsi langes Euroopa riikide esiotsast teisejärguliseks tegijaks, kuid täiesti lootusetu tema rahvusvaheline asend siiski ei olnud. Selle eest hoolitses ajastu rahvusvaheline tasakaalupoliitika.

Sellega püüti tagada, et ükski riik ega riikide liit ei oleks teiste riikidega võrreldes liiga tugev. Seetõttu vajasid Lääne-Euroopa suurriigid Prantsusmaa ja Inglismaa Rootsit, et tasakaalustada Põhja-Euroopa sõjalis-poliitilist olukorda, sest läänes kardeti ja võõrastati Venemaad niigi.

Eestit puudutanud Uusikaupunki rahulepingu punktid

9. Sealjuures lubab Tema Tsaarilik Kõrgus, et kõikide Liivimaa ja Eestimaa provintside, samuti Saaremaa elanikele, nii aadlikele kui ka mitteaadlikele, nendes provintsides paiknevatele linnadele, magistraatidele, gildidele ja tsunftidele antud privileege, tavasid, õigus- ja õigluskorda kaitstakse alatiselt ja kõigutamatult.

10. Niisamuti ei kavatseta allutatud maadel avaldada mistahes usulist survet. Kui evangeelset usku, kirikuid ja koole ning kõike, mis sinna juurde kuulub, säilitatakse ja hoitakse samal alusel, nagu see oli viimase Rootsi valitsuse all, siis nõndasama võib nendel aladel ka edaspidi levida kreeka usk vabalt ja ilma mingi vahelesegamiseta.

11. Kuna eelmise Rootsi kuningliku valitsuse ajal põhjustasid Liivimaal, Eestimaal ja Saaremaal läbiviidud mõisate riigistamine ja likvideerimine paljude alamate ja elanike kaebusi […], siis lubab Tema Tsaarilik Kõrgus, et igaüks, asugu ta maal või maalt väljas, kes esitab sel puhul õigustatud pretensiooni või nõudmise maavaldusele Liivimaa, Eestimaa või Saaremaa provintsis ja võib seda kohasel viisil tõestada, saab oma õiguse takistamatult kätte ning võib selliste pretensioonide ja nõudmiste kohese uurimise ja selgitamise järel talle õiglaselt kuuluvad valdused tagasi saada.

Allikas: Mati Laur, Baltimaade ajaloo lugemik, 2001

Märksõnad
Tagasi üles