BIOTOOPIA ⟩ Kuidas muuta ökoloogia erootiliseks?

Üleval: Uku Sepsivardi installatsioon «Biotoopia» festival-konverentsil. FOTO: Morrow Shoots

Seekordne «Biotoopia» festival-konverents oli katse kaasata inimliku leidlikkuse eri väljundeid – kunsti, filosoofiat ja loodusteadusi –, mitte üksnes aitamaks meil mõelda loodusest, vaid mõelda koos loodusega. Liivlaste usundist indiaani kosmoloogiateni, pahkjuurelistest küpressidest taimede kommunikatsioonini, Zhuangzi mõistulugudest pedagoogikani – ükskõik mida üritusel ka esitleti, omandas see ökokriisi teadvustamise taustal erilise valuliku teravuse.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Reportaaž Viinistu kunstimuuseumis toimunud festivalilt-konverentsilt on muidugi paras väljakutse, sest see peaks kajastama kogu üritust iseloomustanud sünkretistlikku ilmataju, üheaegselt nii eluteadustes, humanitaarias kui ka kunstides kümmekonna viimase aasta jooksul ilmnenud nihet ökoteadlikkuse poole. Ning samal ajal tuleks ära mainida ka selle uuema mõtteviisi töötubades ja loodusmatkades kehastunud praktilis-poliitilisi aspekte. Oluline on «Biotoopia» puhul märkida ka seda, et Peeter Lauritsa kureeritud hübriidset distsipliinide, ideede ja praktikate vastastikust tolmlemist soodustavat segasummasuvilat pole kavandatud ühekordse üritusena, vaid pigem keerukate tagasisidemehhanismidega interdistsiplinaarse organismina.

«Biotoopia» ürituste seeria seekordne alapealkiri – «Ühendades kunsti, teadust ja posthumanistlikku eetikat lähikohtumisteks maiste eluvormidega» – on laenatud 1995. aastal toimunud kolmandalt Sorosi kunstikeskuse aastanäituselt. Öelgu seekordse ürituse avasõnadega esinenud Sirje Helme (kes koos Eha Komissaroviga toonast «Biotoopia» näitust kureeris) selle aastanäituse rolli kohta mida iganes, kuid mulle isiklikult on jäänud mulje, et see bioloogia, tehnoloogia ja tulevikku suunatud mõtte võimalikke vahemaastikke kaardistav efektne metafoor jäi 90ndate keskel Eestis sisuliselt lõpuni realiseerimata.

Nii on selle üleskorjamine nüüd enam kui õigustatud. Vahepealne aeg – muuseas viimase viie-kuue aasta jooksul kunstis toimunu – on mõistele andnud uue, ökopoliitilise potentsiaaliga laetud posthumanistliku sisu.

Festival-konverents «Biotoopia»

Toimus 26.–28. augustil Viinistu kunstisadamas

Kuraator Peeter Laurits

22 kõnelejat ja kunstnikku 8 riigist, nende seas Sirje Helme, Hasso Krull, Kristina Õllek, Grete Arro, Andreas Weber, Ewa Domanska, Margus Ott, Marek Tamm

07.09.2021 09.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto