AK ⟩ Pamela Marani essee: elagu vanavanemad!

Pamela Maran. FOTO: Konstantin Sednev

Saatsime suvel tütre vanaema toonela teele. Lapsed korjasid matusepäeval aiast vanaema kasvatatud lilli, mida ta veel hiljuti paitanud oli. Tüdrukud kaunistasid kirstu koduaia kimpudega ning asetasid kollased ja oranžid õied vanaema pea ümber. Viimased viivud, paid juustele, uudishimulikud küsimused, miks vanaema juuksed on niisked ja miks ta käed enam soojad pole, ning läinud ta oligi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Istusime hiljuti tütre ja minu emaga saunas, rääkisime tollest päevast. «Ma ei saa aru, miks kõik nutsid. Me ju kohtume taevas nagunii uuesti!» ütles üheksa-aastane saunalaval käsi laiutades.

«Sest me tahame teist inimest nii väga ka füüsiliselt näha, puudutada,» vastas mu ema. «Ma igatsen oma ema siiani iga päev,» rääkis ta mammast, kes kuus aastat tagasi lahkus.

10.09.2021 13.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto