Video ⟩ Kolumbiast pärit viiulikunstnikule näib Tartu täiuslik linn, kus elada

Juan José Restrepo Duarte improviseerib sada aastat vana viiuliga, mis on saksa meistri pill. Pühapäeval hoiab ta käes aga dirigendikeppi, seistes sellega Tubina saalis ühe uue orkestri ees. FOTO: Margus Ansu

Juan José Restrepo Duarte (32) on Vanemuise sümfooniaorkestri viiulimängija, Võru muusikakooli õpetaja, dirigent ning helilooja. Üks tema teostest tuleb sel pühapäeval Tubina saalis esiettekandele, mängijaks Lõuna-Eesti kammerorkester, mida ta ise juhatab ja mille ta sel kevadel lõi.

Juan José Restrepo Duarte leiab, et just Tartus, aga mitte Kolumbia pealinnas Bogotás, on tema karjääriks ja eluks olemas kõik. Tal on Annelinna taga isegi oma aiamaa, seal on ta proovinud kasvatada arbuusi, mis ei ole õnnestunud. Aga kurgid ja tomatid on kasvama läinud küll.

Juan José Restrepo Duarte! Kas hääldan õigesti?

Liiga pikk nimi jah?! (Naerab südamest.)

Ma tean, teie kultuuris on tava, et inimese täisnimes on kirjas nii isa kui ka ema perekonnanimi.

Restrepo on mu isa nimi ja Duarte on mu ema nimi. Mõlemad nimed on olulised.

Kas Restrepod ja Duarted on muusikailmas kuulsad perekonnad?

Üldse ei ole. Need on täitsa tavalised hispaania perekonnanimed. Mul on ka üks õde ja üks vend. Õde elab Hispaanias, vend on Kanadas, ema ja isa elavad Kolumbias. Mu vend on filmitegija, õde on psühholoog, kes armastab kunsti. Keegi neist ei ole muusik.

Millal käisite kodumaal viimast korda?

Kolm aastat tagasi. Ma olen Eestis elanud kaheksa aastat, kodus Kolumbias olengi käinud ainult sel ühel korral.

Mida Eestis ei ole, aga Kolumbias on?

Ilm on seal vahepeal natuke parem kui Eestis. Aga põhimõtteliselt on mul siin olemas kõik, mis vaja. Ja kui ongi külm, siis see ei ole probleem. Mina olen muusik. Tartus on teater, kontserdisaalid, raamatukogud. Kõik on lähedal. See on täiuslik linn, kus elada.

Kas teil on naine, lapsed?

Naine on, lapsi ei ole. Naine on pärit Moldovast, õpib doktorantuuris antropoloogiat.

Kui palju on teil lapsi Võru muusikakoolis?

Kuus õpilast on praegu. Seal algab mul viies õppeaasta. Võrus on nii soojad inimesed. Suures linnas, ka Tallinnas, hoiavad inimesed omaette, aga Võrus olen leidnud hoopis teistsugused inimesed.

Kas Võrus kasvab ka viiuli­virtuoose?

Ma veel ei ole leidnud. Minu eesmärk ei ole, et mu õpilastest saaksid tingimata professionaalsed muusikud. Kui nemad ise tahavad, siis see on teine asi, ja siis nad leiavad selle tee. Kõige tähtsam on, et neil oleks hea kogemus muusika ja viiulitundidega, see mängib nende tulevikus väga suurt rolli.

Kui kaua läks teil aega, et hakata end eesti keeles vabalt väljendama?

Ma tulin Eestisse 2013. aastal eesmärgiga saada Eesti muusika- ja teatriakadeemiast kätte magistrikraad viiulimängus. Pärast seda hakkasin tööle Vanemuise orkestris ja samal ajal asusin omandama magistrikraadi dirigeerimises. Esimesel aastal õppisin selgeks numbrid ja lause «Palun mulle pilliruumi võti!». See kõlas väga naljakalt. Ma ise leian, et räägin eesti keelt halvasti. Ma ei ole eesti keele loogikas sees. Ma räägin, mida ma kuulen. Grammatika on jube raske.

Kuidas on hispaania keeles «Tule koju!»?

Ven a Casa!

Kas teie Bogotás elavad vanemad ei kutsu «Ven a Casa!».

Nad teavad, et mina ise otsustan seda. Aga ma ei leia põhjust, et minna. Muidugi tahan ma näha oma lähedasi, aga sõit on pikk ja kallis. Samas tean, et mu vanemad on väga rõõmsad selle üle, et ma teen midagi oma elus. Kui nad näevad, et mul on kontserdid ja mul valmivad videod ja ma annan intervjuusid, siis on neil väga hea meel.

Kolumbias oleks muusikukarjäär raske. Seal on nii palju sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, millele riik peab keskenduma palju enam kui näiteks kultuurile ja muusikale. Praegu on minu elu Eestis.

Esimesel aastal õppisin selgeks numbrid ning lause «Palun mulle pilliruumi võti!». See kõlas väga naljakalt.

Kuidas sündis Lõuna-Eesti kammerorkester? Miks te selle üldse lõite?

Kui sain kätte dirigendi magistrikraadi 2020. aastal, algas koroona. See andis aega mõelda, mida annaks Lõuna-Eestis teha. Meil on Vanemuise sümfooniaorkester, mille ümber areneb peamine muusikategevus.

Aga Lõuna-Eesti on palju suurem. Siin on palju väikseid linnu ja palju väga ilusaid kontserdisaale. Siis ma mõtlesin, et see tasub end kindlasti ära, kui luua üks professionaalse muusika orkester just Lõuna-Eestit silmas pidades. Rääkisin kolleegidega ja taotlesin kultuurkapitalist toetust. Meie esimesed kontserdid olid sel suvel Võrus, Otepääl ja Põlvas. Publik oli igal pool väga tänulik.

Juan Jose Restrepo Duarte on eelkõige ikka viiuldaja, tema põhitöö on Vanemuise sümfooniaorkestris. Aga, kui tal on vaba aeg, siis on ta ka dirigent. «Ma pean kõigepealt leidma vabad päevad Vanemuisest, ja neile päevadele saan siis panna kontserdid Lõuna-Eesti kammerorkestriga, mida ma dirigeerin,» räägib ta. «Kas kontserdid siin Tartus või Võrus või Otepääl või Põlvas või Elvas. Lõuna-Eestis on nii palju ilusaid saale, et ma tahaksin igal pool teha midagi.»   FOTO: Margus Ansu

Selle orkestri sihiks on professionaalsete muusikute ja õpilaste koostöö. Lugesin seda kuskilt.

Jah, algul oli meil tõesti paar õpilast, aga nüüd on nad kõik Heino Elleri muusikakooli lõpetanud. Nüüd oleme kõik profid.

Ma olen mõelnud veel nii, et igaks projektiks tuleksid kokku erinevad inimesed. Et see orkester annab paljudele võimaluse tunnetada teisi muusikuid ja et noored saaksid mängida koos Vanemuise sümfooniaorkestri professionaalidega. Praeguses koosseisus on üksteist inimest, pluss dirigent. Siin on kõik nagu solistid. Meil on esimene ja teine viiul, vioola, tšello, kontrabass. Puhkpillide kvintett ja löökpillikomplekt. Kui vaja paneme kokku suurema koosseisu.

Kuidas teile muusikutega suhtlemine sobib?

See oli üks põhjus, miks ma dirigendiks õppisin. Mulle meeldib väga inimestega rääkida. Muusika tähendab mulle alati palju inimesi. Kui ma tahan teha muusikat, siis ikka teistega koos.

Tänapäeval on ka nii, et dirigent läheb koos muusikutega välja kohvi jooma. Seda vanasti ei olnud. Oli orkester ja oli dirigent. Omavahel suheldi ainult proovi ajal. Mina aga mõtlen, et minu ümber on nii palju andekaid kolleege, kes mängivad oma pille nii hästi, ning ma tahan leida aina rohkem võimalusi nendega koos olla ja koos musitseerida.

Pühapäeval kõlavad Tubina saalis Brahms ja Britten, aga ka te enda teos «Suite del Mediterráneo».

See tähendab Vahemere süiti.

Pärast Eestisse elama asumist oli mul võimalus Euroopas palju ringi reisida. Mul on olnud kontserte Hispaanias, näiteks Valencias, mis asub Vahemere ääres ja on lähedal Aafrikale. See on Lõuna-Euroopa see osa, mida palju aastaid on valitsenud araablased. Nende kultuur ja ajalugu on piirkonna muusikale avaldanud suurt mõju. See mind inspireeriski.

Ma nimetan nüüd ansambli nime, mida te pole kunagi kuulnud. Hampelmann! 1980. aastal esitas see laulu «Reedene rõõm», mida mäletatakse Eestis senimaani. Mis on teie reedene rõõm?

Muusikute elu on teiste inimeste elust nii erinev. Reede on tavaline päev. Enamasti on nädalavahetusel palju etendusi ja palju tööd, mis on ka muidugi rõõm.

Kui peaks olema aga selline reede, et ei ole ei etendusi ega kontserte, siis saan minna kinno. Filmid meeldivad mulle väga, eriti Elektriteatri filmiseansid, väärtfilmid, ja PÖFF. Need kõik on mu jaoks nii head asjad Eestis.

Juan Jose Restrepo Duarte teatri Vanemuise ees. FOTO: Margus Ansu
09.09.2021 11.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto