Tagasitulek tagasituleku ja tähtede juurde

Stanisław Lem, «Tagasitulek tähtede juurest». FOTO: Raamat

Pika ja põneva elu elanud Stanislaw Lem oli tähelepanuväärselt viljakas kirjanik, tema loominguline karjäär kestis üle poole sajandi ning õigupoolest on tema pärand jäänud eesti keeles täiesti teenimatult üpris tagasihoidlikuks. Lem oli ehk isegi rohkem filosoof ja humanist kui klassikaline ulmekirjanik, oma teostes pakkus ta seikluste ning närvikõdi asemel reeglina sügavamaid kihte.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lemi peateoseks on peetud «Solarist» (1961) ja seda ehk tänu 11 aastat pärast teose ilmumist valminud Andrei Tarkovski samanimelisele maailmakuulsale filmile. Tarkovskil polnud kasutada teab mis märkimisväärset eelarvet ning sestap keskendus ta eriefektide asemel üsna askeetlikus vormis ühe kurva keskealise mehe saatusele, kelle mitte just kõige tavalisemas igapäevas sulasid üheks fantaasia ja tegelikkus.

Geniaalsel Tarkovskil muidugi oli lisaks veel üks omalaadne anne – algteksti autorid korralikult välja vihastada. Nii nagu vennad Strugatskid ei kannatanud nende raamatu põhjal valminud ning samuti Tarkovski maailmakuulsaks filmitud «Stalkerit» (1979), nii ei meeldinud ka Lemile «Solarise» filmiversioon. Tõsi küll, kirjanik oli väga pettunud ka Stephen Soderberghi 2002. aasta uusversioonis, kus peaosas oli George Clooney.

Täpselt samal aastal «Solarisega» ilmus Lemil aga veel üks teos, mida ta ise ega ka kriitikud teab kui oluliseks ei pidanud. «Tagasitulek tähtede juurest» ilmus eesti keeles esmatrükist viisteist aastat hiljem, 1976. aastal «Mirabilia» sarjas Gunnar Kaarendi suurepärases tõlkes ja mõjutas päris kindlasti paljude praeguste keskealiste eesti meeste maailmapilti ning minateadvust. Mina isiklikult kuulun nende hulka.

10.09.2021 13.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto