Kultuuris kuum ⟩ Kandiline ja õrn Simm

Peeter Simm «Vee peal» võtetel.  FOTO: Liisabet Valdoja

Taat, kelle Peeter Simm 1998. aasta suvel kipaka kummipaadiga Eidapere rabajärvele lükkas, lõhnas veidi, küll mitte liiga, hirmuhigi järele.

Meil oli vaja kaadrit vanamehest, kes õngitseb järvel ja kellele eit saadab kodust sõnumi riistapuu peale, mis teeb taadi põues piuksu ja ilmub siis suures plaanis ekraanile. See kala on juba ahjus. Selline sõnum. Pilt kalast ka juures. Vanamees naeratab, kerib õnge kokku ja sõuab Simmi loal kalda poole.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma ei mäleta enam, kuidas seda aparaati nimetati, mille parema müügi hüvanguks me selle reklaamklipi tegime. Kommunikaator? Selliseid enam ei tehta.

Võte tehtud, oleme tagasiteel. Võtan Eidapere poest pudeli Alexandri õlut. Istume poe ees pingil. Simm palub lahtise pudeli korraks enda kätte, nuusutab ja annab tagasi. Uus, puhtam ja kuivem, võib-olla ka muretum aeg ei ole tema elus alanud mitte just eriti ammu. Alkohol sellesse enam ei mahu ega ole mahtunud tänase päevani. Kunagi ent, noore mehena, liigutas Simm pilgu abil laual seisvat konjakiklaasi. Sentimeetrit seitse. Ta ei täpsusta, kas enda poole või endast eemale ega ka seda, kas klaas oli konjakit täis, pooltäis või pooltühi.

10.09.2021 13.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto