Toomas Alatalu: ajalugu kordub, aga vist mitte farsina

Hiina president Xi Jinping ja vene president Vladimir Putin tähistavad dokumentide allakirjutamist Shanghais, 21. mail 2014.   FOTO: Mikhail Metzel

Lääne poliitikute vaat et üksmeelsed hõiked, et Afganistani ümber käiva suure  poliitika tegemise käigus hakkavad Moskva ja Peking toimima tandemina, leiavad praktikas kinnitust vaid osaliselt, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Praegu Afganistani ümber toimuv mõjub paraku paraja kordusetendusena. Tasub mäletada aastat 1949, kui 1. oktoobril sisenes Hiina kommunistide rahvavabastusarmee Pekingisse, kust senine valitsus oli pagenud Taiwani saarele. Sinna siirdusid toona ka kõik lääneriikide diplomaatilised esindused. Küll aga jäi kohale NSV Liidu suursaadik Roštšin, kes järgmisel päeval näitas oma volikirja koopiat uue valitsuse välisministrile.

Praegu on Kabulis kohal Venemaa, Hiina, Pakistani ja Katari saatkond, kõik teised on lahkunud ja püüavad eemalt saavutada (ka mainitud neliku teeneid kasutades) seda, et nende Afganistani jäänud kodanikud ja kohalikest abilised saaksid riigist lahkuda. Nii USA kui Euroopa suurriigid on teatanud, et diplomaatilised suhted Talibani valitsusega luuakse alles pärast mitmete tingimuste täitmist.

11.09.2021 14.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto