R, 2.12.2022

Haigla või vangla, on seal vahet?

Narva ooperipäevad
Alvar Loog
, toimetaja
Haigla või vangla, on seal vahet?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Narva ooperipäevade viimasel õhtul Reykjavíki trupi etendatud Ludwig van Beethoveni «Fidelio» juhib oma lavastuses tähelepanu sellele, et meditsiin (iseäranis psühhiaatria) võib oma teatud avaldumisvormides olla ülimalt totalitaristlik.
Narva ooperipäevade viimasel õhtul Reykjavíki trupi etendatud Ludwig van Beethoveni «Fidelio» juhib oma lavastuses tähelepanu sellele, et meditsiin (iseäranis psühhiaatria) võib oma teatud avaldumisvormides olla ülimalt totalitaristlik. Foto: Ilja Smirnov

Jah, me peame rääkima Narvast. Sest Narva on eriline. Nii heas kui ka halvas mõttes. Eesti riik on temaga nagu lits lapsega: ei tea, mida peale hakata – see «laps» rikub mainet ja perspektiive, aga ära anda teda justkui ei taha ning tohi. Vanemad inimesed mäletavad, et paar aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli Ida-Virumaa poliitaktivistidel oma piirkonna s(t)aatuse suhtes selge tulevikuvisioon: rahvuslik-territoriaalne autonoomia. Mida siis ebaseadusliku referendumiga ebaõnnestunult legitimeerida üritati.

Praeguses Eesti Vabariigis on Narva ääremaa nii geograafilises, majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes. Aga Narva elab kõige kiuste, trotsides ühtlasi kangelasliku tuimusega tragikoomilist lõhet oma administratiivse staatuse ja demograafilise olukorra vahel. Narva on nimelt meie rahvusriigi suuruselt kolmas linn, ent «põlisrahvuse» esindajad moodustavad selle elanikkonnast alla viie (!) protsendi.

Tallinna räpparite nublu ja gameboy tetrise paari aasta tagune hittlugu «für Oksana» kuulutas küll optimistlikult «Привет, город Нарва!», ent mida on sissesõitnul seal enesega peale hakata? Teha seda, mida tegelased kõnealuse laulu videos: panna koos kohalikega pidu, minna limusiiniga tööstushoonete ja garaažide vahele sõitma, otsida müütilist Oksanat?

See küsimus oli mõistagi retooriline. Sest Narva sõidetakse enamasti sisse üksnes selleks, et sealt kohe jälle välja sõita. Narva on piirilinn, transiidilinn, postsovetlik ajakapsel, kummituslik dekoratsioon teispool auto-, bussi- ja rongiaknaid. Veel pool kümnendit tagasi oli tema kultuuriline tähtsus ja aktiivsus (vähemalt väljastpoolt vaadates) umbes sama suur kui paarkümmend korda pisemal Paldiskil – ehk täiesti olematu. Ning kümnetes kordades väiksem kui kolm korda väiksema elanike arvuga Viljandil ja Rakverel.

Viimase kümnendi jooksul on asjad hakanud õnneks muutuma: 2018. aastal avati Vaba Lava, samal aastal alustas muusikafestival Station Narva, natuke varasemast ajast tegutseb Narvas ühtlasi Ro-Ro – üks Eesti parimaid rokiklubisid. Kreenholmi kultuurikvartali riiklik rahastuskava on riigikogu kultuurikomisjoni praeguse pingerea tipus.

Kui minna nublu (või täpsemalt küll tema limusiini) jälgedes üle Kreenholmi kunagise manufaktuuri silla, ei pruugi eest leida Oksanat, küll aga võib septembri alguspäevadel sattuda ooperi peale. Minuga läinud laupäeva õhtul nii juhtuski. Manufaktuuri ketrus- ja kudumisvabriku kolmest üksteisele järgnevast hiigelhoovist viimasesse oli püstitatud 600-kohaline ooperitelk, milles leidis Narva ooperipäevade jooksul aset kaks galakontserti ning neli etendust.

Märksõnad
Tagasi üles