Ago Anderson ei tee nalja, tema teeb tõsiselt. Sest just liiga tõsised inimesed on jube naljakad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ago Andersoni puhul kipuvad kohe koloriitsete maameeste rollid silme ette kerkima. Äsjasel suvel hullutas ta publikut Jürka rollis suvetükis «Põrgupõhja uus Wanapagan», peagi astub ta Ärnina kinolinale uues kodumaises komöödias «Suvitajad».

Jah, see on toosama kõvasti kõmu tekitanud kultuskomöödia «Siin me oleme» uusversioon. «Uus film tuleb kindlasti parem,» teatab asjaosaline muretult. «Aga pole mul midagi ainult peremehed, kõige rohkem komplimente olen ma saanud hoopis naise rollis.»

Mille üle tohib ja mille üle ei tohi nalja teha?

Kõige üle võib nalja teha, aga kõige parem on iseenda üle naerda. See ei solva kedagi. Inimene, kes enda üle ei suuda naerda – see on juba raskem juhus. Kui puudub eneseiroonia, inimene usub tõemeeli, et on nii ilus, tark ja ideaalne inimene – siis on asi juba kliiniline.

Praegu, kogu selle Covidi-tralliga iga päev imestan – küll on inimestel ikka jõudu endale muresid juurde tekitada?! Mina ei arva kunagi, et teised inimesed tahavad mulle probleeme juurde tekitada, probleeme tekitad endale ju sina ise. Kellelgi pole ju aega teise elu elada, kõik tegelevad iseendaga. Aga ikka on neid, kellele meeldib seda kahtlustada, et oi-oi mida seal süstitakse...