Tüvirakusiirdamine – kas viimane õlekõrs?

Pille-Riin Meltsas kogub tüvirakusiirdamise jaoks raha, et puue pidama saada. FOTO: Mihkel Maripuu

Tüvirakusiirdamist raviarsenali lõppu jättes võib kasu protseduurist olla väiksem, sest ravile allumatu puue on juba välja kujunenud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Suvel sai neli aastat sellest, kui kunstnik ja kunagine DJ, hulgiskleroosi põdev Margus Elts heade annetajate toel Moskvas tüvirakusiirdamisel käis. «Arst laitis toona mu mõtte maha ja nimetas seda umbluuks,» meenutab mees. «Nüüd tehakse sama ravi ka Eestis ja kulud kannab haigekassa. Mul on selle üle kuramuse hea meel.»

Paraku pole kõik siiski nii lihtne. Tüvirakusiirdamine võib näida viimase õlekõrrena, kuid alati ei pea arst seda patsiendile vajalikuks. Oma raha eest siirdamist pole aga Eestis ette nähtud, kuigi seda saaks siin teha poole odavamalt kui välismaal. Välisravi ei rahasta haigekassa juhul, kui protseduuri saab teha ka kohapeal. Nii jääb ainsaks võimaluseks sõita piiri taha ja maksta ravi eest ise.

20.09.2021 22.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto