N, 8.12.2022

REGIONAALARENG ⟩ Kaur Lass: ruumiplaneerimine tuleb karistamisvahendist taas muuta arendaja ja kogukonna abiliseks

Kaur Lass
, Osaühingu Head planee­rimisekspert
Kaur Lass: ruumiplaneerimine tuleb karistamisvahendist taas muuta arendaja ja kogukonna abiliseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Jõuga läbi surutud planeeringuseaduse eriplaneeringu tagauksest ei ole arendajatel kasu olnud, sest rahvas tuli tänavatele ja lõi selle pauguga kinni. Kavandatud puidurafineerimistehase eriplaneeringuga kaasnesid 2018. aasta kevadel seni arvukaimate osalistega planeeringuvastased protestid, pildil pikett «Emajõe kett».
Jõuga läbi surutud planeeringuseaduse eriplaneeringu tagauksest ei ole arendajatel kasu olnud, sest rahvas tuli tänavatele ja lõi selle pauguga kinni. Kavandatud puidurafineerimistehase eriplaneeringuga kaasnesid 2018. aasta kevadel seni arvukaimate osalistega planeeringuvastased protestid, pildil pikett «Emajõe kett». Foto: artur laugamets
  • Kehtiv planeerimisseadus sündis haldusliku omavoli korras
  • Puuduvad sanktsioonid rikkumiste eest soosivad hangeldamist
  • Kodanikke üksnes teavitatakse ametkondlikest kavatsustest
  • Õigusloome kõhulahtisus võimaldab laialdast korruptsiooni

Enne 1. juulit 2015 oli planeerimisseaduse fookuseks kaasamine, nüüd kodanikke vaid teavitatakse. Planeerimisest on saamas karistusmeetod ja turu moonutaja, kirjutab planeerimisekspert Kaur Lass.

Olukord, kus Pärnu linna kerkis hiljuti üldplaneeringu vastaselt mahukas Lidli kauplus projekteerimistingimuste alusel, oli pretsedenditu. Seda enam, et sellises mahus ärihoone välistanud detailplaneering tunnistati enne kehtetuks. See juhtum, mida ma ennetavalt käsitlesin Pärnu Postimehe veergudel, kaotas süsteemse ja hierarhilise ruumiplaneerimise Eestis.

Saksamaine Lidli kaubanduskett hiilis Pärnus Papiniidu ristmikul üldplaneeringust mööda.
Saksamaine Lidli kaubanduskett hiilis Pärnus Papiniidu ristmikul üldplaneeringust mööda. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Varem kehtis Eestis planeerimises lihtne põhimõte: ehitada ei tohtinud teisiti, kui määras kehtestatud planeering. Kehtis ka teine põhimõte: tiheasustusaladel oli detailplaneeringu kohustus. Kolmandaks, igaühel oli ettepanekute ja vastuväidete esitamise toel sisuline õigus kaasa rääkida. Need põhimõtted ja planeerimishierarhia tagasid ehitusmahtude arusaadavuse ja andsid garantii nii arendajale kui kodanikele, et avalikud kokkulepped on ülimuslikud.

Kaasamise asemel formaalne teavitamine

Pärnu Lidli kaasus näitas, et projekteerimistingimusi ei saa vaidlustada vastuolu tõttu üldplaneeringuga, kui ei esine selget naabrusõiguse rikkumist. Seaduse järgi oleneb sisuline kaasamine ametniku heast tahtest. Teavitamiskeskne seadus kahjuks kodanike jaoks üldplaneeringus kokkulepitut enam ei taga. Varasemaid vastuväiteid ja ettepanekuid käsitatakse nüüd kui arvamust. Kui kodaniku arvamuse vastu pannakse ametniku seisukoht, siis on pea alati selge, kumb neist peale jääb.

Kui kodaniku arvamuse vastu pannakse ametniku seisukoht, siis on pea alati selge, kumb neist peale jääb.

Saue valla üldplaneeringu puhul eirati nii kodanikke kui ka külaseltse. Pärnu linna hõlmava üldplaneeringu arutelul lükati enamik kodanike arvamusi kõrvale. Planeeringud said kehtima, aga pettunute ring on lai. Lootsi 10 kaasus Pärnus viis mind ETV «Pealtnägijasse» selgitusi andma, sest vassimise maht planeeringutejärgse piirivalvekordoni kortermajaks võlumisel oli liiga suur, et eksperdina vaikida. Avalikkuse surve osutus siin kohtuvaidluse toel õigusrikkumise piduriks. Iga kodanik aga end «Pealtnägijasse» ega kohtusse kaitsma minna ei suuda ja väiksem omavalitsus on sageli abitu keskvõimu bürokraatide ees.

Hangeldamist soosivad puudu olevad sanktsioonid planeerimisseaduse rikkumise eest. Osas kallima kinnisvarahinnaga omavalitsustes eiratakse nii planeerimiskohustust kui ka tähtaegu. Keskkond, linnaruum ja küla elatavus on sellisel juhul alati kaotajaks. Strateegiast on saanud sõnakõlks ja visioonid eeskujulikust linnaruumist või kohalikele südamelähedasest külamiljööst on asendud bürokraatliku planeeringuga, mis kajastab seaduses nõutud termineid, aga on sisutühi.

Planeerimisharimatus ja vähempakkumiskultuur

Valdavalt valitakse Eestis planeerija vähempakkumisega ja seetõttu on planeeringute kvaliteet madal. See ei saagi olla kõrge, sest planeerija kõrgharidust meil eraldi õppena pole. Probleemi võimendab järelevalve puudumine planeerimiskohustuse toimimise ning menetluse tähtaegade ja õiguspärasuse üle.

Nii saabki «oma jope» Eestis planeerimist vältida. Väiksem arendaja ei jõua probleemsetes omavalitsustes kusagile välja, turg on sageli seal piiratud. Korruptsiooniskeemis osalemisest keelduja uputatakse planeerimissohu, Tallinnas suisa aastakümneteks. Enam ei saa rääkida vabast kinnisvaraturust, vaid meil esineb planeerimisvaldkonna segadusest tulenev turutõrge. See soosib n-ö sidemetega arendajaid ja välistab mujalt Eestist tuleva ettevõtja kinnisvaraarendused sahkerdavas omavalitsuses.

Võru keskväljaku kummalised rattad tekitasid alguses vastuseisu. Nüüd on rahval nendest üha rohkem rõõmu.
Võru keskväljaku kummalised rattad tekitasid alguses vastuseisu. Nüüd on rahval nendest üha rohkem rõõmu. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Sel sügisel on taas riigikogus tiirlemas planeerimisseaduse muutmise eelnõu. See ei korrasta süsteemi, vaid tegeleb pisikosmeetikaga. Pakutav planeeringute digitaalsus ei lahenda reaalelulisi probleeme. Näiteks Harku vallas on juba kõik planeeringu menetlusdokumendid digitaalselt leitavad. Pigem kasvab eelnõu läbiminekul ebaõiglus, sest aus planeeringu koostaja, väikearendaja ja omavalitsus saavad juurde ülesandeid ajal, mil projekteerimistingimustega sahkerdaja võidud kasvavad. Tavakodanikke ja väikeettevõtjaid koormatakse bürokraatiaga ajal, mil suuri otsuseid tehakse kabinetivaikuses. Nii soositakse ressursside koondumist, mitte regionaalset kogukonna ja kohalike ettevõtjate keskset arengut.

Taas riigikogus tiirlev planeerimisseaduse muutmise eelnõu ei korrasta süsteemi, vaid tegeleb pisikosmeetikaga.

Probleemi alge on selles, et kehtiv planeerimisseadus sündis haldusliku omavoli korras. Eesti Planeerijate Ühingu 28. jaanuari 2014 kiri riigikogule tõi välja, et vabariigi valitsuse seaduse paragrahv 59 ei anna justiitsministeeriumile õigust teiste ministeeriumide pädevusse jäävate eelnõude koostamiseks, vaid seab ministeeriumi ülesandeks «õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt». Seega olid erialaorganisatsioonid arvamusel, et planeerimisseaduse eelnõu koostamine justiitsministeeriumi poolt oli vastuolus seadusega. Lisaks kajastas seesama kiri, et planeerimisseadus ei vaja radikaalseid muutuseid, kodanike kaasarääkimisõiguseid ei tohi piirata ning omavalitsuste iseotsustamisse sekkuv eriplaneering ei ole sobiv regionaalarengu suunamiseks.

Selle seisukohaga liitusid Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Linnalabor, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, paljud ettevõtted, tegevplaneerijad jt. Enamik ei saanud oma kirjadele kunagi vastust. Tänane planeerimisseadus ei ole vastavuses ka Euroopa regionaalse/ruumilise planeerimise hartaga ja ignoreerib selles toodud kaasamisprintsiipe. Täna imestame kodanike põhiõiguste rikkumise üle, aga just sellised möödahiilimised on meid samm-sammult siia toonud.

Kobarkäkk planeerimises – eriplaneering

Tõeline ebaõnnestumine oli riikliku eriplaneeringu sissetoomine, mis pidurdab arengut ja sekkub kohalike omavalitsuste autonoomiasse. «Eriplaneeringute teerulli» kohta ütles kehtiva seaduse vastuvõtmise eel tollane riigikogu liige Toomas Tõniste (Isamaa): «Enam ei ole vaja mingit kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega. Riik võib vedada mõne vahva joonobjekti läbi ja kui mujal ikkagi kohalikele omavalitsustele veidi kompensatsiooni ja abi antakse, et nad saaksid oma taristut kohendada, siis meil seda teha ei taheta.

Kindlasti piirab planeerimisseadus ülemäära kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumiline planeerimine on üks enesekorraldusõiguse peamisi väljendusviise.»

Eriplaneeringute kobarkäkluse võtab hästi kokku kolm suve tagasi Sirbis (29.06.2018) ilmunud planeerijate ühingu liikme Maila Kuusiku artikkel. Pealkiri («Eriplaneering ehk Mis on lubatud Jupiterile...») ning selle laiendus («Eesti kolme eriplaneeringu puhul pole planeerimisseadust järgitud, kuigi seadused peaksid ju kehtima eranditeta kõigile») ütleb ära kõik olulise! Riik ei ole kuue aastaga jõudnud ühtegi eriplaneeringut oma bürokraatiaveskis lõpuni viia.

Õigusloome kõhulahtisus soosib korruptsiooni

Kui eelmises planeerimisseaduses oli 47 paragrahvi ehk 17 prinditavat A4-lehekülge teksti, siis uues on 143 paragrahvi ja 45 lehekülge teksti. Kolmekordistunud õigusakti maht on planeerimise arusaadavust ja toimivust selgelt vähendanud. Ehk rohkem seadust ei tee muud, kui loob lisasegadust. M.O.T.T.

Probleeme esineb igat liiki planeeringute koostamisel, elluviimisel ja nende üle järelevalve teostamisel ning see takistab investeeringuid. Kas meil oleks julgust seadus tagasi lihtsaks viia? See on mitme miljardi euro investeeringute ratsionaalselt suunamise, nii nagu ka kodanikuühiskonna ja regionaalarengu jätkusuutlikkuse ning riigi maksutulude küsimus!

Kuna kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, siis on saanud tavaliseks põhimõte «esmalt ehitamine ja siis seadustamine».

Kehtiva seadusega ei läinud planeerimine kiiremaks ja lihtsamaks. Seal, kus menetlused venisid enne, venivad need veel hullemini. Aina enam nõutakse detailplaneeringult projekti täpsust, kusjuures detailplaneering on seaduse järgi kehtiv vaid viis aastat! Mis investeerimiskindlusest saab rääkida, kui turutsükkel on 10–20 aastat ja turu kukkumisefaasis ostujõud kaob?

Planeeringuarutelud toimuvad koroonast hoolimata. See läheb inimestele korda. Pilt on tehtud 10 kuud tagasi kolme kinnistu detailplaneeringu mitteametlikul arutelul Pirita linnaosavalitsuses.
Planeeringuarutelud toimuvad koroonast hoolimata. See läheb inimestele korda. Pilt on tehtud 10 kuud tagasi kolme kinnistu detailplaneeringu mitteametlikul arutelul Pirita linnaosavalitsuses. Foto: Madis Veltman

Kuna kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, on saanud tavaliseks põhimõte «esmalt ehitamine ja siis seadustamine». Näiteks Viimsis avalikustati mõni aeg tagasi detailplaneering ebaseaduslikult rajatud korterelamu seadustamiseks. Ka prooviti seadustada ebaseaduslikku sadamat poolsaare otsas. Planeering jäi algatamata, aga sadam on alles. Õiguskindluseks vajame seadust, mis tagab ebaseadusliku ehitise lammutamise.

Lahenduseks on lihtne kord koos tähtaegadega

Praegune järelevalve puudumine ja karistamatu õigusrikkumiste soosimine ei ole kõrvaldatav logiseva õigusaktilohe kosmeetika toel. Meil on kaks valikut: kas lihtsa planeerimisseaduse juurde tagasi pöördumine koos selgete tähtaegadega või alternatiivina planeeringute täielik kaotamine, et kõigil oleks võrdsed õigused saada projekteerimistingimusi. Seadust muutes peame otsa vaatama ka maavalitsuste kadumise vaakumile ning lahendama regionaalplaneerimise olemuse ja sisu teema. Meil on vaja leida uued regionaalarengut soosivad lahendused ja taastada planeerimishierarhia kehtivus.

Meil on kaks valikut: kas lihtsa planeerimisseaduse juurde tagasi pöördumine või alternatiivina planeeringute täielik kaotamine.

Visioonidel baseeruv kaasav strateegiline ruumiline planeerimine on jätkusuutliku arengu eeldus. Sellega saab suunata kinnisvaraturgu väärtuspõhise ja säästliku arengu poole, kus esikohal on riigi tasandil süsteemne regionaalpoliitika ning kohalikul tasandil kvaliteetne linnaruum ja armas külamiljöö. Kui see on kohapeal tegutseva ja elava inimese vajaduste ja huvide keskne, siis on neil inimestel huvi ka oma kodukanti arendada. Regionaalareng käib riiklikest investeeringutest palju enam just kohalike ettevõtjate toel.

Kui planeeringute sisu toetab professionaalne planeerimisõpe ning läbipaistev ja lihtne asjaajamine, siis saavad arhitektuuripärleid võimaldavad detailplaneeringud valmida kuue kuuga ja üldplaneeringud sündida kodanikkonna kaasamise tulemusel.

Eriplaneeringud võiksime heita ajaloo prügikasti. Saime ju omal ajal maakonnaplaneeringud ja nende teemaplaneeringud koostatud ettevõtjaid ja kodanikke kaasavalt. Praegu veel on alles vanema generatsiooni regionaalplaneerijaid, kes omandasid Skandinaavias koolitustel strateegilise vaate. Kuulakem ja kaasakem neid!

Planeeringu koosloomine on innustav ja edasiviiv. Üleriigilise planeeringu koosloome Pärnumaal 2010. aastal.
Planeeringu koosloomine on innustav ja edasiviiv. Üleriigilise planeeringu koosloome Pärnumaal 2010. aastal. Foto: Kaur Lass

Kui Eesti soovib pandeemiajärgses maailmas särada, siis peab siia investeerimine olema lihtne ja tooma maksutulu omavalitsusele, et ka pealinnast eemal püsiks elu. Kui ettevõtja ja kodanik saavad oma kodukoha arengutes kaasa rääkida, saades tagasi õiguse esitada ettepanekuid ja põhjendatud vastuväiteid, siis nad ka seisavad kokkulepitu elluviimise eest. Ja kui esineb tõrkeid, peab kohtuväline järelevalve kiirelt lahendama venitamised, seaduse eiramised ja planeerimishierarhia kõrvalekalded. Muidu jäämegi ummistama kohtuid, tagantjärele avastama korruptsioonilugusid ja seadustama ebaseaduslikke ehitisi.

Planeerimismenetlus on vaja teha lihtsaks ning fookus tuleb viia planeerimise sisule ja ruumi kvaliteedile. Või siis tõdeda, et planeerimine on ebavajalik. Aga ma kahtlustan, et planeerimatusest saab järjekordne kobarkräpp – keegi ei vastuta ja maksumaksja korvab kahjusid.

«Võib kaasata», «võib puudutada»

Planeerimisseaduses on kaasatavate isikute ring jäetud lahtiseks. Nii nagu ka see, kuidas laekuvaid arvamusi arvestada.

§ 76. Koostöö ja kaasamine üldplaneeringu koostamisel

(2) Üldplaneeringu koostamisse kaasatakse maavanem ja isikud, kelle õigusi planeering võib puudutada, isikud, kes on avaldanud soovi olla selle koostamisse kaasatud, samuti asutused, kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju või planeeringuala ruumiliste arengusuundumuste vastu, sealhulgas valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid neid ühendava organisatsiooni kaudu ning planeeritava maa-ala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused.

(3) Üldplaneeringu koostamisse võib kaasata isiku, kelle huve planeering võib puudutada. Kui üldplaneeringu koostamise korraldaja kaasab nimetatud isiku, kohaldatakse tema suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku ja asutuse suhtes sätestatut.

§ 127. Koostöö ja kaasamine detailplaneeringu koostamisel

(2) Detailplaneeringu koostamisse kaasatakse isikud, kelle õigusi võib planeering puudutada, ja isikud, kes on avaldanud soovi olla selle koostamisse kaasatud. Kui detailplaneeringu koostamisel on kohustuslik keskkonnamõju strateegiline hindamine, kaasatakse detailplaneeringu koostamisse ka asutused, keda detailplaneeringu rakendamisega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab või kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju vastu, sealhulgas valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid neid ühendava organisatsiooni kaudu ning planeeritava maa-ala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused.

(3) Detailplaneeringu koostamisse võib kaasata isiku, kelle huve planeering võib puudutada. Kui detailplaneeringu koostamise korraldaja kaasab käesolevas lõikes nimetatud isiku, kohaldatakse tema suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku ja asutuse suhtes sätestatut.

Märksõnad
Tagasi üles