/nginx/o/2021/09/23/14090201t1h9fa2.jpg)
Kui kuulata tänaval mööda kõndivaid noorukeid või vaadata paljude Eesti suunamudijate videoid, jääb kõrvu kriipima tihe inglise-eesti segakeel. Tunnistan, et olen ka ise selles süüdi: sõpradega pikemat juttu maha pidades tajun, kui kole on mu enda keelekasutus. Aga nentida tuleb, et selline segasummakõnepruuk on sündinud rohkem vajadusest kui millestki muust.