/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Proovige järele: tõepoolest, tehistõelisuse prillid tekitavad silme ette ruumilise pildi keskkonnast, olgu klassiruumist, kõrghoonest, poksiringist, looduskaunist kohast, võõrast planeedist, millest iganes, kus prillide kandja saab käepuldi nuppe vajutades liikuda ja tegutseda.
Selle nädala algul käisin Peruus kuulsas Machu Picchus. Just-just, kõrgel mägedes vanade inkade kindlustatud asulas. Millised vaated igas suunas! Ilm oli päikseline ja tuuletu, ei ühtki teist külalist. Ainult mõned laamad laisalt ringi liikumas. Ühes kivimajas, kus sissepääsu kõrval põlesid tõrvikud, nägin pruuni kõhetut indiaanlast. Võtsin puusalt fotoaparaadi ja klõpsisin temast pildi.
Pärast seda käisin Kuul. Ausõna! Koos Apollo 11 meeskonnaga. Kuulsin kogu nende omavahelist jutuajamist. Meeste hääled olid missiooni riskantsust arvestades hämmastavalt asjalikud ja rahulikud. Seisin Kuul otse kuumooduli ees, madala kraatri serval, ja vaatasin ümberringi. Kõikjal hall elutu pinnas. Aga jäin vist liiga kauaks vahtima: ühtäkki kerkis moodul jalgelt üles ja lendas minema. Jäin sellele jahmunult järele vaatama. Meeskonna vestluses, mis kaugusest raadio teel minuni kandus, ei reetnud miski, et nad oleksid mu mahajätmist märganud.
