Ene Kallas: naerata, oled ilus ka maski kandes

Näomask. FOTO: Eero Vabamägi

Nii. Juuksed kammitud, kukkur kaasas, poekott ka... Mida siis õieti poest vaja oligi? Kassitoitu, vett, ­lihalõike, vetsupaberit. Õhtuks mürki ehk energiajooki, millega lööb isegi kõige uima­sema ajuraku särama mõneks kõige hädavajalikumaks tunniks. Inventuur tehtud, võib teele asuda. Kaupluse poole.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Poe ukselt vaatab vastu silt: ­«Palun kanna maski!» Niisiis kirud ennast ja ümberpöörd. Koju ­tagasi ­maski järele. Õnneks pole ­kaugele minna – kunagise poemaja eelised. Praegune külapood ehitati otse vanavanaisa ehitatud kauplusmaja kõrvale, hea rahulik käia. Aga ikkagi. ­Kuigi pole just see inimene, kes peab ­arvet sokikulu üle, on see tüütu. Mõtete ümbersättimine pole ju ka kuigi raske, aga mõnikord on iga minut arvel. Ja kui poeskäimise aja oled näpanud mõne muu olulise tegevuse tagant, on ikka nuhtlus küll.

Taustast. Olen kahe vaktsiiniga poogitud ja puha. Kannan nii ühistranspordis kui ka poodides ­maski. Ilma igasuguste eranditeta. Ma ei pruugi maski kaitsevõimesse sajaprotsendiliselt uskuda, aga hea eeskuju maksab ka midagi. Sest alati on neid, keda mask võib aidata. Vähemalt sunnin ma end nii mõtlema. Sest muidu mõtlen ma neile inimestele, kes lämbuvad haiglapalatis, neile, kes ei saanud end vaktsineerida, sest ootasid koroonaajal last ja keda nüüd tabas see hull haigus, ja nad ei saa ennast isegi mitte korralikult ravida. Ja neile, keda võib haigus raskelt tabada, sest ealised iseärasused...

28.09.2021 30.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto