R, 9.12.2022

Mari Klein: kultuuritöötajad eesliinil

Mari Klein
, arvamustoimetaja
Mari Klein: kultuuritöötajad eesliinil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mari Klein, arvamustoimetaja
Mari Klein, arvamustoimetaja Foto: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS
  • Eestis väljendatakse pahameelt koroonatõendit kontrollivate töötajate vastu
  • Koroonakriisis palju rohkem pihta saanud Itaalias selliselt ei protestita
  • Koroonatõendid aitavad hoida kultuuriasutusi ja koole lahti

Aasta eest räägiti eesliinitöötajatest meditsiinivaldkonnas. Tundub, et sel sügisel on tankistideks saanud kultuuritöötajad, eelkõige kinode, teatrite, muuseumide ja kontserdisaalide klienditeenindajad.

Möödunud nädalal kirjutas Kadri Tammepuu (PM, 21.09), kuidas muuseumitöötaja pidi peaaegu nutma hakkama, kui temaga Covidi-tõendi kontrollimise teemal sõbralikult nalja visati – sest iga kolmas pidavat hoopis sõimama. Selliseid lugusid on viimasel ajal muret tekitavalt palju.

Ehk ei oskakski muretseda, kui poleks näinud teistsugust maailma. Suvises Itaalias küsiti isikut tõendavat dokumenti ja koroonatõendit peaaegu igas kirikus, muuseumis ja lõbustuspargis. Ja ma ei kuulnud kordagi protesti või kannatamatust, ei üksikisiku ega rühma tasandil. Ehk mul lihtsalt vedas. Räägitakse, et protestijaid sealmail ikkagi on. Aga üldiselt jäi mulje, et riik, mis Euroopas kõige kõvemini koroonaga pihta sai, on kogemusest kõvasti õppinud ega taha seda enam läbi elada.

Kõnekas on ka fakt, et iga kord, kui tõstsin jala üle kaubanduskeskuse ukseläve, sain kõndida umbes 12 sammu, enne kui mõni müüja või klient enamasti žestide abil vaikselt ja viisakalt meelde tuletas, et olen jälle unustanud end maskistada – Eestis siis veel see reegel ei kehtinud ja harjumus oli visa tekkima.

Suvises Itaalias küsiti isikut tõendavat dokumenti ja koroonatõendit peaaegu igas kirikus, muuseumis ja lõbustuspargis.

Pöördvõrdeliselt kiirelt näib laiemas pildis kaduvat mälu. Alles aasta eest protestiti valju häälega kultuuriasutuste sulgemise vastu ja tunti muret kultuuritöötajate sissetuleku kadumise pärast. Vaktsiini oodati sama pikisilmi kui lapsepõlves jõuluvana. Nüüd on nii koolid kui ka kinod lahti ja kõigil vaktsineeritutel võimalik neis vabalt käia, aga miskipärast ei kipu kaugeltki kõik tollased protestijad kultuuri hüvanguks oma panust andma, kuigi just sellega saaksime ühiskonda kõige edukamalt käigus hoida.

Millega me oma kultuursust siis õigupoolest näitame? Kas sellega, et nõuame endale õigust kinos ja kaupluses käia oma tingimustel, või sellega, et sõimame kino piletikontrolli, kellel on kõrgemalt tulnud korraldus kontrollida koroonatõendit. Sellega, et kurname õpetajaid ja kooliarste, kes püüavad olukorda kuidagigi hallata ja selle kõrvalt veel oma igapäevast tööd teha? Või hoopis sellega, et kuulutame boikoti headele söögikohtadele, kellele on oluline, et nad ei saaks kehva kuulsust järjekordse koroonakolde tekitajana.

Mul ei ole autojuhiluba. Ja ma arvan, et sel on psühholoogiline seos kunagise raske avariiga, milles sõitjana osalesin. Äkki peaksin ikkagi istuma rooli ja väitma politseile, et olen juhiloa saamise vastu allergiline ja eksami suhtes tekib ärevus, aga sõita võiksin ju ikka, sest tegelikult natuke oskan küll. Huvitav, et ma ei ole kunagi selle peale tulnud…

Märksõnad
Tagasi üles