R, 9.12.2022

Ove Sander: neli soovitust valitsusele?

Ove Sander
, sotsiaalministeeriumi peakaplan
Ove Sander: neli soovitust valitsusele?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ove Sander usupuhastuspüha missal Toomkirikus 31.10.2020
Ove Sander usupuhastuspüha missal Toomkirikus 31.10.2020 Foto: Konstantin Sednev
  • Kõiki ei ole paratamatult võimalik otsustamisse kaasata
  • Meil ei ole midagi paremat kui usaldus teadusmaailma vastu
  • Vaenlase kuvandi loomine meid ei aita

Eelmisel nädalal avalikustatud koroonapöördumises esitati valitsusele neli soovitust, mis puudutavad muuhulgas laste vaktsineerimist ja koroonapiiranguid. Paraku midagi uut ja asjalikku nendes ei ole ja kogu ettevõtmine jätab mulje, et pöördumine on kirjutatud pöördumise enda pärast, kirjutab sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander.

Kuivõrd avalike pöördumiste – kõnealuseks tekstiks on läinudkolmapäevane koroonapöördumine – üks eesmärk on tekitada resonantsi diskuteeritavatel teemadel nii ühiskonnas kui ka seotud institutsioonides, tundus sõna sekka ütlemine põhjendatud. Ühelt poolt täiesti tavalise Eesti inimesena, teiselt poolt sotsiaalministeeriumi ametnikuna, kellel oli võimalik osaleda ministeeriumi kriisijuhtimise töörühmas päris algusest peale.

Et aga pöördumise korpus, mis sisaldab jõulisi väiteid demokraatia ja selle piiramise, valitsuse tegevuse, ühiskonna toimimise, teadusuuringute jms kohta, nõuaks pikemat käsitlust, piirdun vaid pöördumise lõpus valitsusele antud nelja soovitusega.

Neist esimene julgustab valitsust kaasama teadusnõukoja tegevusse majandusteadlasi, ühiskonnateadlasi, õiguseksperte ja ettevõtjaid. Tegevvaimulikuna lisaksin juurde ka kiriku esindajad, sest ei saa läbi sõrmede vaadata märkimisväärse suurusega religioossele segmendile, mis moodustab umbes 1/3 meie ühiskonnast, ja nende inimeste hingelistele vajadustele.

Eelkõige tahan viidata hoopis meetodile. Kuigi mul pole infot teadusnõukoja hingeelu kohta, ei kujuta ma hästi ette, et nõukoda saaks toota enam-vähem konsensuslikku ekspertiisi valitsusele, kui me suurendaksime märkimisväärselt tema liikmeskonna ulatuvust ja ampluaad.

Olles töötanud teadusmaailmas ligi veerand sajandit, mäletan hästi, kuidas ka kahe-kolme tõsise ja vastutustundliku teadlase koos olles ei olnud alati hõlbus kõikidele rahulolu pakkuvale koosvaatele jõuda. Seega ei saa teadusnõukoja paisutamine olla mõistlik ja töötav lahend.

Võitlemine koroona vastu ongi paljuski «learning by doing», kus aga õppemaks on kahjuks traagiliselt kõrge.

Lisaks tasub meenutada, kuidas tekivad otsused, mida tunneme valitsuse korraldustena. Koroonakriisi tingimustes ei ole valitsuse roll olnud teadusnõukoja seisukohtade jõustamine ning lugematust arvust ühiskondlikest huvigruppidest möödaminemine, vaid just nimelt teadusnõukoja ekspertiisist lähtumine ning võimalikult paljude partnerite, nende katusorganisatsioonide ja ametkondade kaasamine.

Arusaam, et kõigini paratamatult kaasatus ei ulatu ning piirang juba fenomenaalsel tasandil on midagi negatiivset, peaks olema iseenesestmõistetav.

Edasi kutsutakse valitsust ning ilmselt meid kõiki üles, et «uuesti läbi mõtelda otsused maskide, vaktsineerimise, testimise ja piirangute kohta, lähtudes faktidest ja kõikehõlmavatest mõjudest». Esmapilgul ju mõistlik üleskutse, sest mõtlemine, seda enam, kui see tugineb faktidele, saab olla ainult tervitatav. Lähemalt vaadates põrkume aga probleemidele.

Neist esimene seondub küsimusega, millised on faktid, mida me mõttetöös kasutame. Millised ülikoolid, teaduskeskused ja meediaplatvormid on meie autoriteedid? Millised saavad olema teadusfilosoofilised ja -metodoloogilised lähtepunktid orienteerumaks Covid-19 hoomamatus andmerägas, seda enam, et ajaline distants ei võimaldagi absoluutseid tõdesid välja öelda? On vaid meie usaldus teadusmaailma vastu, millega ja milles meil tuleb elada.

Ehk siis, mõelda nii, et võtame nüüd lõpuks faktid ning töötleme need siduvateks ja ainumõeldavateks pandeemiaaegseteks käitumisjuhisteks, on pigem soovmõtlemine kui reaalne maailma tajumine.

Kui vaktsineerime, kanname maski ning oleme kehtestanud mistahes muud ebameeldivad piirangud, siis see ongi teadmiste ja kogemuste hetke kompendium, mis meil on ning millest me mõtlemises, otsustustes ja tegevuses lähtume. Võitlemine koroona vastu ongi paljuski «learning by doing», kus aga õppemaks on kahjuks traagiliselt kõrge.

Tänane teadmine seostub koroonameetmete positiivse koostoimega, sealhulgas erilise rõhuasetusega vaktsineerimisele. Me võime vaielda, kas vaktsineerida tuleks võimalikult kõiki või ainult riskigruppe või milline peaks olema vaktsineerituse määr. Kuid vaktsineerimisele pole alternatiivi.

Ühiskonna avamisest ja seega piirangute kaotamisest puudub veidi enam kui 10 protsenti Eesti elanikkonnast, kelleni me püüame üheskoos jõuda.

Just see on see, mis teeb võimalikuks, et koroona tulemisest ei kujuneks selle jäämine, millele viitas hiljuti minister Tanel Kiik. Ühiskonna avamisest ja seega piirangute kaotamisest puudub veidi enam kui 10 protsenti Eesti elanikkonnast, kelleni me püüame üheskoos jõuda.

Seega pole «uus läbimõtlemine» mingi imevits. Pidades silmas pöördumise üldist tonaalsust, ei ole raske aru saada, kuhupoole mõtteid juhitakse. Kuid kas piirangutest loobumine ning kõikelubav käitumine pandeemia tingimustes on demokraatia väljendus ja hooliva ühiskonna tunnusjoon, selles pole ma veendunud.

Pöördumise autorid ja allakirjutanud kutsuvad valitsust «lõpetama laste massilise vaktsineerimise propageerimine ning läbi piirangute nende vanemate sundseisu panemine». Eks hinnangud ongi alati subjektiivsed, kuid näha Eesti vaktsineerimist puudutavas teavituses massilist propagandat ja kellegi sundseisu asetamist kuulub rohkem küll populistliku kirjandusloome kui ühiskonna adekvaatse analüüsi valdkonda.

Võib-olla olen väheinformeeritud, aga ma ei ole tõesti kuulnud, et mõni laps oleks kooliukselt tagasi saadetud seepärast, et ta oli vaktsineerimata. Pigem on püütud leida toimivaid ja paindlikke lahendusi nii õppeasutuste kui ka ministeeriumite poolt. Mida me kindlasti ei vaja, on vaenlase kuvandi loomine, ilmselt küll juba tugevdamine, et siis on, kelle vastu võidelda ja teisigi selleks pühaks ürituseks kaasa kutsuda – ja siin pole vahet, milline ametkond või initsiatiiv selleks tunnistatakse.

Pöördumise üleskutse «edaspidi piiranguid kehtestades planeerida koheselt ka toetused kannatada saavatele sektoritele» on vaieldamatult oluline, kuid tahes-tahtmata jätab mulje, et senini ei ole seda tehtud või ei ole tehtud piisavalt.

Küsiksin, kas need sajad miljonid eurod, mida riik on erimeetmetena seni välja jaganud, ei kõnele sellest, et piiranguid kehtestades ei ole mitte ainult mõeldud leevendusmeetmetele, vaid neid on ka märkimisväärselt kohaldatud. Paratamatult ei jõua soovitud toetused kõikideni, kuid see, et maksumaksja peaks enda kanda võtma ettevõtluse koguriski, ei ole mõeldav ei Eestis ega ka kusagil mujal.

Kokkuvõtteks. Aeg-ajalt tuleb ikka pöörduda ja pöördumisi kirjutada, mis ärgitaksid uutele mõtteradadele ja toimimiskvaliteedile. Aga nii nagu ei ole mõtet teha piiranguid piirangute pärast, nii puudub mõte kirjutada pöördumisi pöördumiste pärast. Ehk nagu kirikus on kogu aeg usutud: pöördumisel peaks olema temast endast kõrgem eesmärk.

Märksõnad
Tagasi üles