R, 9.12.2022

Maailma lõpus on klubi, kus kunagi tantsime kõik

Intervjuu Tallinn Music Weekil esineva Islandi bändiga Hatari
Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Maailma lõpus on klubi, kus kunagi tantsime kõik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Islandi performance-kollektiiv Hatari.  FOTO: Tallinn Music Week
Islandi performance-kollektiiv Hatari. FOTO: Tallinn Music Week Foto: Tallinn Music Week
  • Jah Palestiinale
  • Ei kapitalismile
  • Ei neoliberalismile

Eurovisiooni lauluvõistlusel 2019 sattus ­eriti terava tähelepanu alla Islandilt pärit kollektiiv Hatari, kes lehvitas lavataguses puhkeruumis punktide lugemise aegu salli kirjaga «Free Palestine», mistõttu katkestati ülekanne üsna kiiresti ning kaamera suunati järgmistele osalejatele. Ametlikult taunib Eurovisioon poliitilisi žeste, ent konflikt oli seda teravam, et lauluvõistluse korraldajamaa oli Iisrael, kelle kohta žest otseselt käis.

Kuid Hatari pole pelgalt kollektiiv, kelle kuulsus sõltuks lipu lehvitamisest väidetavalt valel ajal vales kohas. Hatari on alates 2015. aastast püüdnud eri platvormide kaudu võidelda kapitalistliku igapäevaelu vastu ning paljastada neoliberaalsele ühiskonnale omaseid jooni, mis inimestele kannatust põhjustavad.

Miks nad seda teevad ning mis on nende eesmärk? Minu küsimustele vastas Hatari asutajaliige Matthías Tryggvi Haraldsson.

Teie muusika on lüüriliselt, musikaalselt, aga ka visuaalselt üsna provokatiivne. Mis on selle eesmärk?

Meil on ainult üks peamine eesmärk ning see on lämmatada ülemaailmne kapitalistlik valitsev klass, rahahimulised miljonärid ja ühiskonnas domineerivad jõud, kes ei lase kõigil teistel vabalt hingata. Aga ka naerda ning inimesi naeratama panna. Eriti sõpru ja oma perekondi.

Mõned nimetavad seda antikapitalistlikuks techno’ks ja te olete oma avaliku kuvandi puhul inspiratsiooni saanud riietusest, mida tavaliselt peetakse sobivamaks magamistuppa, underground-BDSM-klubidesse (klubid, kus toimub mitmesuguseid erootilisi praktikaid või rollimänge, mis hõlmavad orjastamist, distsiplineerimist, domineerimist ja alistumist, sadomasohhismi – toim) ja üldiselt pimedatesse suletud kohtadesse. Mõne vaataja jaoks on see üsna šokeeriv. Kas te hoolite sellest, mida teist arvatakse?

Jah, me hoolime sellest ning palume vabandust kõigilt vaatajatelt, kes tunnevad, et meie imago on nende tundeid riivanud. Kõigile ei saa meele järele olla, aga me siiski loodame, et nad leiavad oma südames soovi ja tahtmise meid toetada. Seda hoolimata meie ennekuulmatust ja andestamatust väljanägemisest.

Kuidas teid üldiselt on seni vastu võetud? Mida teist arvatakse ja mis tundeid see teis tekitab?

Üldine vastuvõtt on olnud üks prestiižne ja suurejooneline pidu teise järel. Me ei saa kuidagi vastata kõigi eest, ei fännide ega maailma konservatiivsema poole eest, kui selline asi üldse olemas on. Me ei tahaks maailma kaheks jagada või inimesi kuidagi üksteisest eristada, pigem kutsume kõiki selle peoga liituma, saama osa uue ühiskonna õitsengust.

Olete tugevalt iisraellaste okupatsiooni vastu Palestiinas ja see jättis teid 2019. aastal mõnes Euroopa riigis, aga eriti Eurovisiooni võõrustanud Iisraelis mõnevõrra hätta – teid ähvardati diskvalifitseerida, kui otsustate lavale ja lava­tagusesse tuua rohkem poliitilisi avaldusi. Kas tsensuur on tava­pärane või lubatakse teil tava­liselt teha seda, mida soovite?

Me usume sõnavabadusse ja sellesse, et igaühel on õigus sõna võtta ja arvamust avaldada, kui nad leiavad, et toimuv riivab nende õigusi või on nad tunnistajaks kiusamisele. Seda ei tohi tolereerida. Kuid veel enam usume, et kunst peab olema vaba. Samas ei usu me, et Eurovisioon on mittepoliitiline sündmus. Vastupidi, see on väga poliitiline, on alati olnud, aga eriti siis, kui seda peetakse riigis, kus praegu toimub ebaseaduslik okupatsioon. Sellises kontekstis on igasugune tsensuur ja mahavaikimine täiesti vastuvõetamatu.

Hatari 2019. aastal Eurovisioonil Tel Avivis. FOTO: Persona Stars / Zumapress.com
Hatari 2019. aastal Eurovisioonil Tel Avivis. FOTO: Persona Stars / Zumapress.com Foto: Persona Stars/Zumapress.com

Kas etendusi, avalikke esinemisi, proteste ja muud tuleks või tohiks tsenseerida? Mil määral, kui üldse? Ja miks?

Sõnavabadus on meile ülimalt oluline ja tsensuur ei tohiks mingil juhul olla kergekäeline. Sõnavabadust ja kunsti ei tuleks piirata või tuleks seda teha ainult olukordades, kus asjaolud on tõepoolest väga rasked ning seda nõuavad. Ainult siis, kui teisiti ei saa. Selliseid olukordi on raske ette kujutada ning vaevalt me isegi suudame manada ette olukordi, kus kunsti või sõna tsenseerimine sel moel oleks üldse õigustatud.

Te tuuritate praegu koos Palestiina laulja ja kodanikuaktivisti Bashar Muradiga. Millist sõnumit ja ambitsiooni te jagate?

Me väärtustame sõnavabadust ja meid ühendab jagatud lootus, et ühel päeval on Palestiina vaba.

Mis te arvate, kas maailm muutub tundlikumaks või vastupidi, liberaalsemaks, avatumaks?

Õige vastus sellele küsimusele on ilmselt mõlema võimaluse keeruline kombinatsioon. Maailm on kindlasti muutumas, kuid raske on öelda, kuhupoole täpselt.

Mida te öelda tahate? Mis on see eesmärk, mille nimel kogu maailma korrale kutsuda?

Me arvame, et iga maailmakodanik teab sellele küsimusele vastust paremini kui meie. See sõltub kohalikust kontekstist ja elust, mida elatakse. Me ei saa kuidagi kõiki probleeme lahendada, saame vaid tähelepanu juhtida, innustada ja õhutada lootust ning heidutada apaatiat, mida paljud inimesed kahtlemata tunnevad. Me ei saa kogu tööd ära teha, kuid praegu on maailmas kliimakriis, mis nõuab tähelepanu, ning kõik, kes tahavad aidata, jälgida ja toetada Palestiina aktiviste, on loomulikult vabad seda tegema ning oma panust andma.

Teist tehti hiljuti film, mida näidatakse ka Tallinn Music Weeki raames Eestis. Kas loodate, et ehk annab film teie sõnumi edasi?

Kui see film vähegi harib vaatajaid, sisendab lootust või annab inimestele tõuke ja inspireerib tegutsema, siis on see olnud edukas film ning täitnud oma eesmärgi. Maailm saab paremaks, kuni on inimesi, kes on valmis selle nimel pingutama.

 

Hatari

-Moodustatud 2015. aastal ­Islandil Reykjavíkis

-Performance-kunsti grupp, ­kelle muusika on inspireeritud techno’st, industrial’ist ja pungist

-Bändi kuuluvad Klemens Hannigan, Matthías Haraldsson ja Einar Stefánsson

-Esindas 2019. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Islandit lauluga «Hatrið mun sigra» ning saavutas 10. koha

-TMW-l esinevad koos Palestiina laulja ja aktivisti Bashar Muradiga 1. oktoobril Station Narva laval Kultuurikatlas

Märksõnad
Tagasi üles